Ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman...

See laul on viimane, mille õppisin. See on mu ema, Novella Hansoni pala Ott Arderi sõnadele ja selles on sügavusi, hoovusi, mis mu hingele mõjuvad. Mahedusi ning terasust samas.
Esmahetk, mil ma seda esitan, on üks hiline tund kodus, mängin seda oma Rootsist toodud pianiinol...ja nõnda saavad kokku mu igatsuslik hing, mu ema lüürilisus,  luuletaja Arderi tundmused, pianiino "Stockholmi" kõlad ning üks hingedeaja videvikutund Viljandi linna ääres ja muidugi vastuvõtjate oma tundmused seda kuulates...