Kui pikk on olevik?
Esimene mu mõte oli, et olevik on see üks praegune hetk. Kui pikk siis? Kas üks sekund? Sest järgmisel sekundil on eelmine ju juba minevik? Või on see üks minut, üks tund, üks päev, üks ööpäev…või kaks? Nädal? Kuu? Või terve epohh? Saab see üldse olla objektiivne aeg või on pigem tunnetuslik, see olevik?
Võib tunduda tähenärimisena, ent tõesti - on ju nõnda, et olevikuhetk on tegelikkuses üürike.
Ning see paneb ikkagi mõtlema, kuivõrd me saame elada seda minevikukogemustest lahus.
On väga tänapäevane öelda - ela hetkes! Ma väga usun sellesse, et kõike, mida teeme, peame tegema pühendumisega, kohalolemisega. Taoline minevikus elamine, mis meid halvab, ega lase olevikus tegutseda, on muidugi kehv variant. Niisamuti ei anna meile midagi tulevikus pärast muretsemine või ka selle liialt idealiseerimine - elu annab oma suunad.
Ometi ma usun, et minevik kujundab meid ja et neil kogemustel on oma mõte. “Lase lahti!” kõlab positiivsust propageerivate nõuandjate soovitus. “Lase lahti kõigest, mis sind ei teeni,” on levinud new-age mantra.
Mu meelest peame me tõesti vahet tegema olulisel ja ebaolulisel, seda prahti, mida meile uksest-aknast topitakse, on tõesti palju ja sellest prügist on parem lahti lasta, parim üldse seda mitte endasse lasta.
Ent meie eluloolistel asjadel ja inimestel, kellega oleme kohtunud, on meile sõnum - see on võti iseenda mõistmiseks, puhastamiseks ja seeläbi ka oma tee leidmiseks, usun ma.
Igal oma unikaalne lugu. Ma ei tea kedagi, kelle elu oleks olnud vaid rõõmus ja lihtne. On keerulisemaid elusid, on (pealtnäha) muretumaid. Aga peaaegu kõigil on midagi, mis teeb kuidagi haiget. Küsimus ongi, kuidas sellega hakkama saada, mida sa sellest lood. Kuidas meie valud suudavad tegelikult meid samas ravida. Jah, olen ikka veendumusel, et “kergelt tulnud, kergelt läinud”, et midagi sügavamat tehes pead ikka läbima ka ebamugavusi, vahel tundma kannatust. On vaja kannatlikkust.
Tsitaatidest rääkides meeldis mulle viimati loetud Herman Hesse mõte armastusest: “Armastus ei ole selleks, et teha meid õnnelikeks, vaid et näidata meile kuipalju me suudame taluda.” Armastus siis üldises mõistes - puudutab see siis su tööd, su lähisuhteid, su suhet iseendaga, või kasvõi armastust isamaa vastu…Kus on sügav tunne, seal on ka pettumust, valu, eneseületamisevajadust, leppimist. Kui ettekujutus, ideaal põrkuvad tõelisusega. Alles seal ilmneb, kui sügav ja arenemisvõimeline see armastus on.
Inimesi on erinevaid, on neid, kes tahaksid elu kergemini võtta, elada rohkem ühepäevaliblikana, lenneldes. On neid, kelle jaoks sügavuti minek ongi valus ja keeruline, ja siis leiavad nad põgenemiseviise. Need võivad olla inimesed, kes avalikult pidevalt naeratavad. Ja on neid, kes ei karda minna raskustesse, tegeleda ka minevikuga, et läbi nende kogemuste olla olevikus, tulevikus targem - need inimesed naeratavad, kui selleks on põhjust.
Usun ka, et minevik õpetab meile tänulikkust. Ning kui oled oma raskemad asjad suutnud lahendada, isegi heaks pöörata, on võit iseenda üle võimalik just ainult minevikuga tegeledes. Minu arvates on minevik kui ammendamatu kaev, millest ikka-jälle ammutada. Just seda, mida parajasti vajad, või milleks valmis oled. Minevikus on ju kõike! Ka helgeid hetki nõnda palju.
Näiteks kui te ei mõista oma teismelist, kes uksi paugutab või vannub, siis vaadake fotosid, kus ta on väike ja armas, avali hingega laps ja te teate, see puhtus on temas alles, kusagil. Ning et tema hormonaalne areng on talle raske taluda. Tuleb üle elada! Ehk leiate siis jõudu, et minna ja teda kallistada ning julgustada teda oma muredest rääkima.
Või näiteks kui ma vahel tunnen tühjusetunnet sellest, et muusika mind ei vaimusta, kuulan oma plaate ja leian, et olen õnnelik, et olen saanud teha nõnda palju ilusat muusikat nõnda heade muusikutega. Ning et mu tüdimus pole mitte muusikast vaid meelelahutusmaailmast. Ning ma jaksan jälle vaimustuda, puhtast muusikast.
Kui aga kõik on hetkes hästi, siis tihtipeale analüüsin jällegi minevikust mõnda kogemust, mida pole päris lõpuni lahendanud ja ikka- jälle avab minevik uusi kihte, mida ma varem ei näinud. Vahel on vaja saada küpsemaks, koguda uusi minevikukogemusi, et mõista olnut. See on nagu mõni hea laul, mis ajas aina uusi mõistmisi toob. Või mõni raamat, millel on uusi sõnumeid su jaoks, kui jälle seda loed.
See mineviku värk on minu arust nii põnev! Mis ei tähenda, et ma elaksin minevikus, pigem ütleksin, et ma olen mineviku suhtes uudishimulik.
Tunnistan küll, et mulle meeldib seal sorida, aga mitte seal istuda, vaid just, valida, nagu riiulist (või failidest) midagi, millega tegeleda. Mulle sobib üksindus just seepärast - on aega ses arhiivis tuhlata! Vahel ikka küsitakse üksikute käest, et mis sa teed ja kas igav ei hakka! Kuis võiks igav hakata, kui meil on selline pagas, millega tegeleda. Olevikus.
Mälestused on varandus. See “heaoluühiskond” võib ju reklaamida kiiret lahti- ja minnalaskmist, aga arvan, et taoline mugavus on näiline, pinnapealne. Paradoksaalne, aga minu arvates on just mõtlikud, isegi vahel nukrameelsena tunduvad inimesed kõige parema huumorisoonega. Sest nad on tähelepanelikud, tundlikud. Süvenevad.
Oma noorele sugulasele aga vastasin, et kui ta enda sõnul on imetlenud ilu, mida olen loonud, siis peab ta olema teadlik, et seda pole loodud lühikeses hetkes, vaid ikka minevikule toetudes. Et loome saab puudutada vaid siis, kui sel on sügavam mõõde.
Muidugi, sain ikka oma õppetunni ka - et pole vaja kedagi õpetama minna! Võid tahta head, aga eks igaüks peab ise oma kogemuse elust saama, seda enam, et meil on ka erinevad teed. Ses suhtes peab olema aitamine väga läbimõeldud.
Kui inimene pole selleks valmis, ei ole vaja ka teda ette säästa ja päästa. Seda enam, igaüks otsigu oma tõde. Niisamuti olen ma tänulik tema eelmisel nädalal, minevikus, tehtud märkusele mulle, sest sellest sain ma inspiratsiooni olevikuhetkes kirjutamiseks!
Ja ikkagi - kui pikk on olevik?
Praegu ma kirjutan ja päike tuli üllatuslikult läbi hallide sajupilvede välja. Kohe ma lõpetan selle loo ja siis on kirutamine juba minevik, kas pole? Aga kirjutada suudan ma seetõttu, et mul on kogemus minevikust, nii elu kui kirjutamise osas. Ja päikegi tuli seepärast välja, et pilved hajusid ja pool päeva sadanud vihm on juba minevik. Kohe varsti on minevik ka see päikesesära, ent helgus sellest hetkest annab jõudu pimeduse ajal. Ja see oleks justkui otseselt minevikus elamine?
Nüüd lähen ma pojale kooli järele ja sel hetkel on see olevikuhetk. Ent ma suudan talle autoga vastu minna, sest minevikus on mul autosõidukogemus ning load, mis tehtud. Niisamuti teen pärast süüa, ikka minevikukogemuse põhjal (ei kõrveta toitu ära ega soola üle) ning oma koeraga suhtlen nii kenasti õhtusel jalutuskäigul, sest olen temaga kutsikast peale palju tegelenud ja meil on omavahel suhtlemiskogemus.
Tundub loogiline, et olevik on minevikust läbi põimunud ning need, kes oleme täna, oleme tänu eilsetele kogemistele.
Ses suhtes on vananemine muidugi huvitav - kuipalju suudad minevikukogemustele toetudes teha häid valikuid ning kuipalju ikka veel eksid.
Aga eksimist ei tohi me karta - kuidas muidu me õpiksime elama targemini olevikus, kui meil poleks minevikuvigu varnast võtta? Mõte ongi vist selles, et KUIDAS selles olevikus elada, ükskõik siis kui pikk see hetk ongi - kas minevikku eitades või seda jaatades. Sellest parimat välja sõeludes. Ja parim on tegelikkuses kõik, mida julged vaadata! Su oleviku, tuleviku vundament.
Ilmus Edasi.org portaalis novembris, 2022
Comments
Post a Comment