"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

Kuigi olen laulnud terve elu, olen siiani hoidunud laulmise õpetamisest, sest see on tundunud liialt suur vastutus. Tajun, et tõeline, hingest laulmine, on hoopis midagi sügavamat ja kõrgemat kui lihtsalt tehniline häälepaelte võngutamine, ning kohe kindlasti midagi enamat kui maneerlik jäljendamine. Me kõik oleme unikaalsed oma looga, niisamuti meie hääl - see on väga seotud me hingeasjadega. Olles nüüd tegelenud aastaid ka enesearenguga vaimses ja hingelises plaanis,  õppinud erinevaid eneseabimeetodeid, tulnud välja elu rasketest hetkedest, tunnen, et mul on midagi, millega aidata. Nii alustasin paar aastat tagasi häälejooga ja häälerännakuga ühes naistelaagris, tagasiside oli nii soe, nägin, kuidas need mu intuitiivsed meetodid töötasid ja liigutasid inimesi ning sel suvel tegin ma hääletundi juba mitmesajale inimesele Haapsalu joogafestivalil. Sealt edasi olen juhendanud ka individuaalselt, sest eks see on ikka kõige rohkem sügavuti minek. Isiklik lähenemine. Mu esimen...

See laul on viimane, mille õppisin. See on mu ema, Novella Hansoni pala Ott Arderi sõnadele ja selles on sügavusi, hoovusi, mis mu hingele mõjuvad. Mahedusi ning terasust samas. Esmahetk, mil ma seda esitan, on üks hiline tund kodus, mängin seda oma Rootsist toodud pianiinol...ja nõnda saavad kokku mu igatsuslik hing, mu ema lüürilisus,  luuletaja Arderi tundmused, pianiino "Stockholmi" kõlad ning üks hingedeaja videvikutund Viljandi linna ääres ja muidugi vastuvõtjate oma tundmused seda kuulates...