Kuidas ma hakkasin armastama oma koera
Eelmisel sügisel, oktoobri lõpus, võtsin ma endale koera. Olin seda kauem kaalunud, see ei olnud emotsioonihetk. Või noh, eks ta oli ka. Nimelt, kui ma nägin fotot sest red tricolour austraalia lambakoerakutsikast, siis mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi! Ikka oli hirme seoses vastutusega, mis koeraga kaasnevad - peamine, et kuhu ma ta jätan, kui mul vaja kauem ära olla! Ent selle kutsika värvid, silmad ja armsus võlusid mind ära. Nii ta siis saabus meile ühel soojal sügispäeval Riiast ja kuigi tema paberites oli kirjas peenem nimi (ja kõik need siniverelised vanaisad, vanaemad - ühe nimi oli Golden Dust Of Crystal Lake - Kristalljärve Kullatolm!), panime meie talle lihtsa nime - Lonni. Lubasin selle nime valida oma vanemal pojal, et tal tekiks ka lähedasem side koeraga, sest tema pragmaatikuna oli koera võtmise vastu. Samas, kui noorem poeg, kelle pärast ma ka osaliselt koera võtsin - et ta käiks rohkem õues ja oleks vähem ekraanides - ütles kohe, et see on tema koer! Noh, se