"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

Valdur Mikita. Foto: Andres Tennus/Tartu Ülikool See oli kolm aastat tagasi, kui lugesin esimest korda Valdur Mikita menukit “Lingvistiline mets” ja tundsin, et ma ei saa jätta kirjanikule kirjutamata. Miski mu hinges oli tema mõttemaailma kogemise tulemusena kummaliselt paigast nihkunud.  Aga aukartus kogu selle teadmistepagasi ja kõrgharituse ees oli ühtpidi nii suur, et kirja saatmine võttis aega. Samas, tema kodune ja südamelähedane väline hoiak andis julgust. Nagu ka üks tähendusrikas ühenduslüli minu jaoks, nimelt, kui sain teada, et Valdur on kasvanud Suislepas, Õhne jõe ääres. Õhne jõgi oli ka minu lapsepõlve maagiline veekogu. Õnnestav seos. Kujutluspilt sellest, kuidas me umbes samal ajal, kaheksakümnendate alguses, lastena Õhne jõe ääres kondasime ning ehk needsamad vetevood minu juurest Tõrvast Valduri juurde Suisleppa voolasid, täitis ja läitis mind saatma tookord Valdurile kirja: “Me veres voolab sama jõgi…” Miski aimus, et sarnane lapsepõlvemaastik seob meid k

"Moody's Mood For Love" Hedvig Hanson & Kurt Elling, 12. 12. 2019. Photo by Kaupo Kikkas Olen olnud ameerika jazzlaulja Kurt Ellingu austaja tema esimesest albumist peale, 1995. aastast. Ta ei olnud siis veel võitnud Grammy’sid ega hääletatud kuulajate poolt korduvalt maailma parimaks meesjazzlauljaks. Kuigi ma tean, et paljudele on need võidud olulised, justkui laulja taseme tõestus - mida rohkem välist tunnustust, seda kõrgemad aktsiad! - ei tahaks ma seda lugu kirjutades kasutada guugeldatud infot tema saavutuste kohta. Tahaksin kirjutada isikliku loo, minu hetked Kurt Ellinguga. Nägin Kurt Ellingut esimest korda live ’na just Eestis - see oli üks kinnine üritus, 2002. aastal, kui E-Betoonelement korraldas kusagil Harku betoonitehases ekslusiivse jazzkontserdi! Siiani mõtlen, et kui uskumatu see oli! Tänasel päeval esineb Elling maailma uhkeimates kontserdisaalides, toona esines ta oma trioga trööstitus tehases, aga elamuse sain eluks ajaks!   Mill

H ingedeajal on kena mõelda oma esivanemaist. Isegi, kui me neist ei mõtle, mõjutavad nad meid rohkem, kui arvata võime. See on üks kindel seos, mis vereliinipidi meid seob – meie esivanemad, meie järeltulijad. Sellest ei saa ei üle ega ümber. Ega peagi saama, vastupidi, me peame mõistma ja nägema neid seoseid, neid mustreid. Vaatama neile näkku ning võtma parima pärandist tänuga vastu ning püüdma parandada seda, mis parandamist vajab. Parandada pärandit… Ma usun, et nõnda käitudes oleme oma elu sisukalt elanud. Andnud endast parima. Mulle on sügavalt meelde jäänud üks dialoog  Aino Perviku  raamatu järgi tehtud filmist “Arabella, mereröövli tütar”, kus Arabella, kes on näinud piraadilaeval kasvades palju vägivalda ja surma, mis toime pandud varanduse saamise nimel, küsib Aadult surma kohta: “Mis on surm?” Aadu vastab siis, et kes seda täpselt teab – mõned arvavad, et pärast surma tuleb paradiis või põrgu; mõned loodavad et hing lahkub kehast, sünnib uuesti mõneks teise

Kuigi olen laulnud terve elu, olen siiani hoidunud laulmise õpetamisest, sest see on tundunud liialt suur vastutus. Tajun, et tõeline, hingest laulmine, on hoopis midagi sügavamat ja kõrgemat kui lihtsalt tehniline häälepaelte võngutamine, ning kohe kindlasti midagi enamat kui maneerlik jäljendamine. Me kõik oleme unikaalsed oma looga, niisamuti meie hääl - see on väga seotud me hingeasjadega. Olles nüüd tegelenud aastaid ka enesearenguga vaimses ja hingelises plaanis,  õppinud erinevaid eneseabimeetodeid, tulnud välja elu rasketest hetkedest, tunnen, et mul on midagi, millega aidata. Nii alustasin paar aastat tagasi häälejooga ja häälerännakuga ühes naistelaagris, tagasiside oli nii soe, nägin, kuidas need mu intuitiivsed meetodid töötasid ja liigutasid inimesi ning sel suvel tegin ma hääletundi juba mitmesajale inimesele Haapsalu joogafestivalil. Sealt edasi olen juhendanud ka individuaalselt, sest eks see on ikka kõige rohkem sügavuti minek. Isiklik lähenemine. Mu esimene &q