"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

Dianne Reeves  "Beautiful Life" Maailma jazzikuninganna Dianne Reeves'i album "Beautiful Life" on tõeliseks maiuspalaks soulisõpradele. Värvikireva kujundusega plaat üllatab moodsusega, kui tavapäraselt esitab mahlase häälega Reeves klassikalisi jazzistandardeid live-pillimeeste saatel, siis seekord on lauljanna produtsendiks, programmeerijaks ja muusikaliseks kujundajaks kutsunud oma "hingeõe", trummari ja multiinstrumentalisti Terri Lyne Carrington'i. Tulemuses kuuleb enam sünteesitud helisid, uutest stiilidest Reeves'i repertuaaris isegi reggae't ja hip-hopi'i. Eks soul ja aafrikapärane muusika ole jazzitarile ikka meeltmööda olnud, sellel plaadil läheb ta veelgi sensuaalsemaks, selle tipuks on kindlasti duett "Satiated", samethäälse Gregory Porteriga, kus lauldakse vaheldumisi ekstaatiliselt: "Let's make love!" Ilmselgelt liig valgele inimesele, kes mõtestab elu ja olemist vaimu läbi. Aga

Margus Vaher "Kui me kohtusime" Margus Vaheri uus album jätkab eelmise tuules. Macho'likkust ja romantikat, karmust ja pehmust läbisegi. Vaher miksib stiile ja kuigi esimesel kuulamisel tahaks vahel küsida, et miks peale pop-rokki äkki bossanova, või peale jõulist bluusi 50ndate stiilis shuffle- rütmis rockabilly ? Vaheri enda sõnul esitab ta muusikat, mis talle endale meeldib ja tõsi on see, et tema hääl seda ka võimaldab. Veenvalt kulgeb ta rokis, käristades häält ja hinge, mahedamates lugudes on tema vokaal dünaamiline ja lausa sametiselt mahe. Elumehest on saanud õrn armastaja. Just nende kahe äärmuse vahel Vaher pendeldab, jättes kuulajasse terake kimbatust ja küsimuse, et kes see mees õieti on. Esimene pala plaadil, "Miraazh", on justkui elumehe hümn, milles tubli annus (enese)irooniat, igal juhul jutustab see mehest, kes on nõiutud naisest, tema "muuvidest" tantsusaalis, kus "bänd kütab ja gruuvib", ning nõnda, hullununa, tahab

Helin-Mari Arder  "Ununenud unistused" Helin-Mari Arder on seekordsel plaadil ette võtnud oma onu, poeet Ott Arderi loomingu, esitades nii oma laule, kui tuntud palu, mis saanud uue, värskema seade, jazzmuusikute tunnetuse läbi. Tihtipeale on nii, et kuulajad teavad kuulsate palade esitajaid, teadmata autoreid. Sel plaadil tuletab Helin-Mari meelde, kuipaljudele lööklauludele on sõnad kirjutanud muhe ja südamlik Ott Arder - "Korstnapühkija", "Aeg ei peatu", "Suudlus läbi jäätund klaasi", "Kaunilt kaua", on vaid mõned meeldesööbinud lauludest. Kes siis veel, kui mitte õrnahäälne ja -hingeline Helin-Mari võiks oma ka õrnahingelist, isegi kohati lapsemeelset onu nõnda meenutada. Popmuusikaga harjunud kõrvale võivad segadust tekitada uute harmooniatega tuttavad lood - miski on nagu sama, aga midagi hoopis teisiti. Just nii, Helin-Mari ise on seadnud need lood vastavalt oma muusikalisele maitsele uueks. Kindlasti oli tuge ka

"Õhtu rannal"  Valter Ojakäär  Liisi Koikson Raivo Tafenau Eesti jazzilegendi, Valter Ojakääru 90-ndaks juubeliks pühendatud helikandja "Õhtu rannal" Raivo Tafenau ansambli juhtimisel ja heledahäälse Liisi Koiksoni esitatud lauludega, on kena kingitus nii auväärt laululoojale endale kui ka kuulajatele, kes peavad lugu mahedast muusikast. Või peaks ütlema "muhedast muusikast", sest on ju papa Valter ise, vaatamata kõrgele vanusele, nii muhe kui olla saab. Nii parafraseerib ta plaadi saatesõnas mulgi taluperemehe vanasõna  "hea supp, söö või ise!", öeldes, et see muusika plaadil on nii hea, et kuula või ise! Taolise sissejuhatusega ei olegi kuulajail muud seisukohta võimalik võtta, kui suhtuda asjasse lahedusega. Kindlasti ei ole selle plaadi puhul tegemist suure kunstiga, kui kunsti all mõeldakse midagi enneolematut või eksperimentaalset. Vastupidi, muusika kõlab tuttavlikult, kuulajasõbralikult ja sobib oma toonilt hästi ka nn. ta

Holger Marjamaa Chamber Ensemble "Message"/"Serenade"  Sel aastal noore jazzitalendi preemia pälvinud pianist Holger Marjamaa on kindlasti üks helgemaid tulevikulootusi eesti jazzis. Noore pianisti debüütplaat koosneb kahest teosest - neljaosaline "Message" ja kaheosaline "Serenade". Jazztrio kaaslasteks on kontrabassil Heikko Remmel ja trummidel Dmitri Nikolajevski. Keelpillikvartett lisab muusikale klassikalist kõla ja need häälestused keelpillide vahel ja ühtesulandumine jazztrioga ongi külg, mida peaks veel lihvima. Marjamaa muusika ise on tundeline, kuigi helikeelelt peamiselt moodsa jazzi näide, eeskujudeks Esbjörn Svensson, Brad Mehldau. Plaadi eessõnast saame teada, et pianistile meeldib kõige enam klassikalise muusika ja jazzi süntees, selle tõestuseks on esitatava kõlapilt - tehniliselt ja dünaamiliselt täiuslik klassikapianist sukeldumas jazziharmooniate ja rütmide vabamatesse vetesse. "Message"-i kolmas osa, tundlik

 MaiGroup "Luv" Saaremaa päritolu 25-aastase bassist Mai Agana juhitud MaiGroup koosneb noortest rootsi jazzmuusikutest, kellega Mai Rootsi Kuniglikus Muusikaakadeemias koos õpib. Kuigi koosseis on Eestiski esinenud, jõuab see laiema avalikuse ette alles nüüd, debüütplaadiga "Luv". Muidugi saab see "luv" olla ikka seesama "love", küll moodsamas keeles, millest noor naine ikka inspiratsiooni ammutab. Just noorus ja naiselikkus panevad nii mõnegi eelarvamustega suhtuma sellesse, kas naine ikka suudab huvitavalt bassi mängida, muusikat kirjutada ja veel meestest koosnevat bändi juhtida. Suured ülesanded need tõesti on. Näib, nagu oleks Mais tubli annus kangekaelsust ja enesetõestamisvajadust ning tee selleni pole valitud kergemate killast. Seda suurem on üllatus, kui muusika kõlama hakkab. Jazzmuusika sünnib väga heade muusikutega koostöös, Mai on olnud usaldav oma bändikaaslaste suhtes. Ning kindlasti on ka eeskujud olnud maailma parimad. Lõ