"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

“Võta kummikud kaasa!” on viimane sõnum, mille fotograaf  Remo Savisaarelt   saan, kui hakkan talle ühel esmaspäeval Tartumaale külla sõitma. Vahelduseks jaanuari hallidele vihmailmadele on ilm selge, isegi päikseline, ja kujutan autosõidul põnevusega ette, kuidas me esimene kohtumine võiks kujuneda ning kuhu sohu loodusemees mind viib, et on kummikuid vaja. Silme eest käivad läbi maailmas parimate seas tunnustust kogunud fotograafi fantastilised kaadrid metskitsedest, jäälindudest, rebastest, kakkudest ja väiksematest sulelistest. Avastan Eestimaa teid, mida mööda pole ma iial enne sõitnud: Viljandi-Tartu maanteelt pööran Ilmatsalu peale, siis läbi Kärkna ja üle Amme jõe. Et mitte reeta tippfotograafi aastaid avastatud “jahialasid”, ütleb ta oma kodukoha kohta ikka, et ta elab “Vooremaa serval”. Me pole enne kohtunud, ent koduuksel võtab mind vastu mustrilise kampsuniga pikka kasvu sõbralike silmadega mees ning juba esimesest tervitusest jääb tunne, nagu oleksime varemgi ko

Olen vahepeal andnud taas mõned hääletunnid, et aidata soovijatel üles leida oma hingehääl ning julgeda seda väljendada. Mulle on põnev avastada, et mu intuitiivne hääletund - tegelikult on see paar tundi! toimib üsna koheselt, inimene justkui leiab üles teeotsa ja näeb asju selgemini. Soojenduseks tegin ikka häälejooga koos energiakeskuste puhastamise, läbilaulmisega, mis avab meeled ka laulurännakuks. Siin on väike mõtisklus mu oma teest hingehääle leidmisel ning tagasiside neilt tänulikelt rändajatelt...Mina tänan samuti, usalduse eest!  Siiri:  Mulle tõesti meeldis meie kohtumine, sain sealt enda jaoks selle hääle kätte, mida otsima olin tulnud. Mulle meeldis see, mida kuulsin ja mida endas tundsin. Eriti kasulik oli tšakrate ja helide ühendamine ja sealtkaudu enda äratundmine. St taas tulid meelde/esile need teemad, millega enda juures tegelema peab. Mulle väga meeldis see, kuidas Sa juhendasid - väga selgelt, lihtsalt ja samas väga julgustavalt. Mul on väga hea meel,

Aasta lõpp on ikka pidulik, me riietume kenasti ning pühitseme lõppevat aastat, mis loodetavasti tõi meile juurde küllust ning tarkust. Me teeme mõttes kokkuvõtteid - mis läks hästi, mis ehk mitte nii plaanipäraselt ning teadlikumad meist püüavad jäta maha ebavajaliku, et minna selgema pea ning “kergema pagasiga” uude aastasse - vastu uutele kogemustele. See särav pidulikkus, mõtestamine, tähistamine millegi lõppedes on kena, aga võiks kuuluda ju ka meie argipäeva? Iga argipäeva lõpus ei pea me muidugi saluuti laskma, aga mõtteline tänu ning sisemine pühitsemine ja pühadus võiksid saata iga päev meie tavapäraseid toimetusi.   Kui keegi minult tänasel päeval küsiks - mis teeb inimese õnnelikuks, siis ma vastaksin et pühendumine.   Tunnen pühendumise imelisust väga selgelt. Olles terve elu otsinud seda õnne võtit, küll välisest edust, eneseteostusest, romantilistest suhetest, vaimustavatest tegevustest, vaheldusest - nii nagu paljud seda teevad - olen lõpuks jõu