Posts

Kuidas ma hakkasin armastama oma koera

Image
Eelmisel sügisel, oktoobri lõpus, võtsin ma endale koera. Olin seda kauem kaalunud, see ei olnud emotsioonihetk. Või noh, eks ta oli ka. Nimelt, kui ma nägin fotot sest red tricolour austraalia lambakoerakutsikast, siis mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi! Ikka oli   hirme seoses vastutusega, mis koeraga kaasnevad - peamine, et kuhu ma ta jätan, kui mul vaja kauem ära olla! Ent selle kutsika värvid, silmad ja armsus võlusid mind ära. Nii ta siis saabus meile ühel soojal sügispäeval Riiast ja kuigi tema paberites oli kirjas peenem nimi (ja kõik need siniverelised vanaisad, vanaemad - ühe nimi oli Golden Dust Of Crystal Lake - Kristalljärve Kullatolm!), panime meie talle lihtsa nime - Lonni.   Lubasin selle nime valida oma vanemal pojal, et tal tekiks ka lähedasem side koeraga, sest tema pragmaatikuna oli koera võtmise vastu. Samas, kui noorem poeg, kelle pärast ma ka osaliselt koera võtsin - et ta käiks rohkem õues ja oleks vähem ekraanides - ütles kohe, et see on tema koer! Noh, se

Aastapäevakontsert teisele Eestile

Image
  Võime pidada aastapäeva. Nii vabariigi aastapäeva kui koroona-aastapäeva. Just umbes aasta tagasi pöördus meie elu täiesti teiseks, kui “uue katku” uudised ja viirusega nakatunud Eestisse jõudsid. Uneski poleks osanud me siis ette näha, et aasta pärast ei näe me enam õieti üksteise nägusid, et meie liikumine ja suhtlus on piiratud, et meie turvalisusetunne kõigub, et kõik, mida võtsime iseenesetmõistetavana, ei ole seda enam. Igas kriisis on oma plussid, õppimisvõimalus. Sellest ebaselgest olukorrast võime parimal juhul õppida, et peaksime olema tänulikumad lihtsatena näivate võimaluste eest ning tundma rõõmu väikestest hetkedest. Tõesti, on vast aeg! Usun, et igaühe suurim soov nüüdseks on, et see segadus lõpeks ja me saaksime taas tavapärase elu juurde naasta. Tavapäraselt on muusikutel vabariigi aastapäeva eel mitmeid esinemisi, üks pidulikum kui teine. Sel aastal on kõik teisiti, statistika on karm, kui uskuda, et Eesti on maailmas nüüdseks nakatumiste arvu poolest viiendal kohal

Elutähtsad küsimused uisuplatsil

Image
  Minu jaoks on Viljandi eelkõige uisupealinn. Tõesti, see, et siin talviti igal veekogul uisutatakse, väikestest lastest pensionärideni, oli mulle imeline avastus. Juba esimeste krõbedamate külmade saabudes on näha inimesi lumelabidatega jäätunud veekogude äärde suundumas, et endale pisikestki uisuplatsi puhastada. Enne kui ükskord suuremad masinad jäähoolduseks saabuvad. Õpin minagi paremini uiskudel tasakaalu hoidma, et viljandlaste hulka sobituda. Igal talvel tuletan jälle seda liuglemist uuesti meelde, sest minu lapsepõlve kodulinnas puudus uisukultuur ja nähtavasti ei saa minust iial viguruisutajat, pigem olen siis vagur uisutaja! Aga kui tunde taas kätte saad, on vahva! Enne, kui suuremad järved jäätuvad, uisutatakse tiigikestel, avastasime poistega ka enda uue kodu lähedal ühe sellise suurema tiigi ja sättisime ühel õhtul sinna uisutama. Ikka lumelabidas ja hari kaasas – et vahepeal tuisanud lund eest ära lükata. Seal tiigi ääres oli lisaks meile ka üks isa kahe väikese pojaga,

Minu rõõmus jõuluüksindus

Image
  Jõuluaeg on perega koos olemise aeg. Selge see. Traditsioon. Samas on jõuluaeg kuuldavasti ka kõige üksildasem aeg – neile, kel pole peret, kel pole võimalik perega koos olla või kes on üksildased ka pere keskel. Elus on igasugust. Minu viimaste aastate jõulud on kujunenud üksildaseks, sest mu pojad sõidavad jõuluvaheajaks ja oma vanaema sünnipäevaks, mis on jõululaupäeval, Saaremaale, ning ma pean ütlema, et ootan ja naudin seda üksinduseaega väga! Olen võtnud seda kui tõelist puhkust, aega iseendale, lubades endal teha, mida hing ihaldab. Peamiselt ihaldab see vaikust ja rahu, mõtisklust, raamatute lugemist. Looduses kulgemist ning mis peamine – pausi pidevast poeskäimisest ning söögitegemisest! Ka selle aasta jõule kavatsesin nõnda veeta. Kuigi koolivaheaeg algas oodatust varem, ja nõnda saime nii mõnedki jõulutegemised poistega enne jõule tehtud, saatsin ma nad 23. detsembri lumisel varahommikul Tartu-Kuressaaare bussile ning seadsin kohe end metsa, et lumevalguses linde pildista