"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

Esinesin hiljuti galakontserdil, mis oli pühendatud Uno Loobi loomingule ning päevadeks jäi kõlama ikka see tema kõige kuulsama laulu küsimus - mis värvi on armastus? Legendaarne viis kummitas muusikalises mõttes, aga mitte ainult.   Südasuvises helgemeelses tujus hakkasin mõtlema nende armastuse värvide peale. Ja jõudsin toreda äratundmiseni, et mu neid värve on aastatega niipalju lisandunud. Ning et armastus ise on saanud palju sügavama mõõtme. Mänglevalt käisin mõttes läbi need armastuse värvid ja seosed värvide ja olemiste, olemuste vahel… Armastus on punane. See on kõige tüüpilisem arvamus. Eks ta olegi. Punane on kirgliku armastuse värv, vere tõmme ja soonte tuksumine, tugevama tõmbe puhul lausa kohin kõrvus ja silme eest mustaks minemine! Nagu kõrgvererõhk! Punane on põleva leegi värv, nii võib ka lõõmav armuiha olla kõrvetav. Selles põlemises võid põleda tuhaks ning samas tõusta fööniksina tuhast. Selles põlemises on uue loomise võimalus. “Punane armastus” annab hoogu loomingul