"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

  Mida tunnete teie, kui mõtlete üksindusest? Kas tunnete kurbust ja õudu ning arvate, et midagi koledamat ei või inimesega juhtuda?  Või hoopiski kuulute nende hulka, kes tervitavad üksindust ja vajavad seda vähemalt vahetevahel nagu õhku? Inimeste arusaamised ja vajadused on erinevad, eks. Isiklikult mina kuulun üksindusevajajate hulka. Ma ei oska öelda, kas ma tahaksin olla koguaeg ja elu lõpus üksi, aga ma usun, et igal on oma tee ja kui meie valikud viivad meid sinna, siis peaksime igaljuhul oskama olla üksinduse eest tänulikud ning seda nautima. Meie üksindusevajadus sõltub nii mitmestki tegurist. Loomusest eelkõige. Tundlikum, sügavuti tunnetav loomus vajab süvitsi minekuks ikka vaikust, ja vaikus on loomulik just üksinduses. Teise inimese kõrval võib ka vait olla, kui teine “suhtlust” sarnaselt mõistab. Selline vaikimine võib suhtes olla väga kosutav. Kindlasti sõltub palju kasvukeskkonnast, meie harjumustest lapsena - kas meil oli pere, õdesid-vendi, kas me kasvasime linnakort

Mul on kalduvus õpetada neid, kellest ma hoolin. Jagan neile oma elukogemusi, et nad ei teeks samu vigu. Peamiselt puudutab see paarisuhteid ja enesearengu ja iseseisvuse vajalikkust. Vahel saadan mõne kirjaniku tsitaadi, mis mu elunägemist toetavad. Hiljuti sain oma noorelt sugulaselt ühe taolise “elutarkuse” peale aga kirja, et ajan oma kurbusega ta tuju ära ja soovituse, et ma ei elaks minevikus, vaid rohkem olevikus. Selle peale läksin ilma suurema solvumiseta metsa jalutama ja mul tekkis küsimus - kui pikk aeg on olevik?   Esimene mu mõte oli, et olevik on see üks praegune hetk. Kui pikk siis? Kas üks sekund? Sest järgmisel sekundil on eelmine ju juba minevik? Või on see üks minut, üks tund, üks päev, üks ööpäev…või kaks? Nädal? Kuu? Või terve epohh? Saab see üldse olla objektiivne aeg või on pigem tunnetuslik, see olevik? Võib tunduda tähenärimisena, ent tõesti - on ju nõnda, et olevikuhetk on tegelikkuses üürike. Ning see paneb ikkagi mõtlema, kuivõrd me saame elada seda minevi

Ükski ajakirjanik pole mu ligi 30 tegutsemisaasta jooksul muusikuna iial minult küsinud, kuidas üks või teine laul, salvestis on sündinud. Neid on alati huvitanud muu. Midagi, mis võiks nende arvates paremini müüa. Seekord otsustasin ära kasutada oma kirjutaja-staatust just selleks, et jutustada ühe laulu sündimise lugu. Sellest, kuidas see muusika tuli minuni nii aeglaselt, tasakesi. Aga justkui sügavalt hoides. Lisaks veel müstilisi radu pidi, nagu tunnetasin. Ning mil moel üks laul iseloomustab mu hetke olemisi, äratundmisi, kohalejõudmisi.  Selle laulu lugu võiks minu jaoks alata sellest, kui aastaid tagasi ostsin odavmüügist mõne euro eest Kustas Kikerpuu raamatu “See saatana salakaval muusika”. Raamat seisis mu raamaturiiulis aastaid, eks oli muud tegemist, lapsed olid väikesed ja lugemiseks aega vähe. Eelmisel suvel aga võtsin raamatulugemise ette ja süüvisin laululooja ja jazzimehe eluloosse, mõtetesse. Olin küll mõnda Kikerpuu laulu esitanud, mu repertuaari kuulusid “Taas puna

  Öeldakse, et ajad on hullud. Küllap on nad igal ajal omamoodi hullud. Elu on ühtpidi kingitus, teisipidi ikka ka ellujäämiskursus. Nojah, lõpuks ei jää me muidugi keegi ellu, aga kes teab, ehk ikkagi on see igavene elu olemas? Ning sellel, kuidas me siin elame, ellu jääme, on omakorda seosed sealpoolse olemisega. Ometi - kõik, mida oskame teada, on ikkagi siin ja praegu. Igaüks otsib võimalust, kuidas paremini elada ja vahel on tõesti küsimus ka ellujäämises. Vaimses, materiaalses või otseselt füüsilises plaanis. Ikkagi ju tahaks sest elust kinni hoida, sest me ei tea, mis on pärast. Ellujäämis-strateegiaid on erinevaid, kellele mis sobib ja kes mida proovib. Äärmuslikes olukordades olevat meie peamised taktikad ikkagi kas tardumine, põgenemine või siis võitlus. Põgenemine võib osutuda teinekord tõesti otseseks, kui tegemist näiteks sõjaolukorraga, olgu siis reaalses sõjas või ka inimestevahelises suhtluses. Muidugi me kõik loodame, et olukorrad ei lähe nii äärmuslikeks, et me ei pea

  Mis mõttes - kuidas teenida vähem raha, võite te küsida. Vaja ju ikka aina rohkem raha teenida, et inflatsiooni ja kallinevate hindadega, maksude maksmisega toime tulla! Eks ta ole, nõnda võibki ennast lõpuks lõhki tõmmata. Ja tõmmataksegi. Ühtpidi me peame ellu jääma ja selleks on vaja materiaalseid vahendeid. Teisipidi jällegi tahaks küsida, kuhu jääb siis rahu. Sest mulle tundub, et kaht - raha ja rahu - korraga teenida ei saa.   Teenimine on huvitav mõiste - mida keegi teenib. Mulle näib, et need, kes teenivad materiaalseid hüvesid - raha, edu, välist tunnustust, on samas igavesti täitmatud, sõna-otseses mõttes rahutud. Sest ükskõik, kuipalju oleks raha, või edukust, kiidusõnu,, ei näi see toovat ometigi rahu. Vaid hetkeks ja siis, selles sõltuvuses pead jälle hakkama selle üürikese hetke pärast rabelema. Inimesed teevad meeletult tööd, et seda rahutust vaigistada. Nad toovad ohvriks isegi oma tervise või lähedased suhted, et tunda end ses rööprähklemises piisavana. Paradoks. Me