"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

Kurt Elling "1619 Broadway" Midagi pole teha, peab tunnistama, et tõeliselt suured staarid jazz’is tulevad ikka USAst. Nii ka fenomenaalne muusik Kurt Elling, kes oma kümnenda plaadi pühendab eelmise sajandi New Yorgi ühes kuulsamas muusikatööstuse majas – The Brill Buildingis – loodud laululoomingule. «Elling tuntud headuses» oleks ebaõiglaselt vähe öeldud artisti kohta, kes oma perfektsuses ja mitmekesisuses suudab alati üllatada. Täius sõna heas mõttes – kui loomeinimeses on olemas nii emotsionaalsus, intelligentsus, tehniline võimekus kui ka lavaline sära, siis see kooslus väärib imetlust.  Elling suudab esitada nii mehist fusion’i kui smooth jazz’i, meelitades neid, kes naudivad tundeid ja mahedust, samas paeludes kuulajaid, kelle kõrv vajab hoopis keerulisemat helipilti. Ta interpreteerib plaadil veetleva enesekindlusega nii tänapäevast mitmekihilist jazz’i kui aastakümnetetaguseid igihaljaid palu. Ellingi häälekasutus on sedavõrd vaheldusrikas, et kui võr

VindPower "VindPower" Tõelist sõprust ei piira ei aeg, ruum ega füüsilise keha olekud. Klarnetist Meelis Vind on pühendanud oma uue plaadi varalahkunud sõbrale ja kitarristile Ants Laigile. Tema koosluse "VindPower" energeetika on seotud nii maa, tuule, taeva ja läbi Laigi muusika müstiliselt ka teispoolsusega. Meenutades kuivõrd tuline, kompromissitu, vahel lausa äärmuslik oli jazzkitarrist Ants Laig, saab läbi mälestusplaadi tõestatud, et mõjuv muusika nõuabki just sellist totaalsust. (Pealegi, neil, kel jätkub kannatlikkust ja oskust, võib õnnestuda kõva koore alt erilist tundlikkust tajuda.) Muusikud kannavad sellel plaadil edasi seda jõudu, julgust ja mehelikkust, mis ei anna end liiga lihtsalt õrnade tunnete meelevalda.  Ka ainus armastuslaul plaadil, kitarrist Virgo Sillamaa "Lüüdiline armastuslaul" on pigem keeruline võitlus iseeneses kui lihtviisiline tundeavaldus. Meelis Vind, Virgo Sillamaa, Ahto Abner, Raun Juurikas, Mihkel Mälgand kulge

Melody Gardot "The Absence" Peaaegu alasti Melody Gardot oma uue plaadi esikaanel võib nii mõnegi tõsise muusika austaja panna arvama, et selline enesemüümine ei saa olla tõeline kunst. Aga Gardot naturaalsuse austajad teavad - selles avatud alastuses on midagi enamat, sõnum, et ka sensuaalsus võib olla sügav, et selles magus - valusas igatsusetundes, pidevas janunemises, peitubki kunstniku elu võlu ja valu. Valust ei saa meloodilise nimega lauljatari muusikast rääkides mööda - 2003. aastal, kui Jeep Cherokee foori punast tuld eirates naisele otsa sõitis, sai  Gardot aasta aega lamada vaid selili ja nõnda õppis ta mängima kitarri ja looma vaikseid laule. Puusavigastuse tõttu liigub ta kepi najal, millest on ühtlasi saanud tema firmamärk - stiilne blond naine kepiga. Tumedaid prille kannab ta samuti õnnetuse tagajärjel, silmade ülitundlikkuse pärast. Ehk see on osaliselt põhjuseks, miks plaadi pealkiri on "The Absence" ("Puudus") - selili lamab ka ta plaa

 Kadri Voorand Trio "Kosmogooniline etüüd"    Kadri Voorand on unikaalne naislaulja eesti jazzis, kes eristub oma tämbri ja eelkõige mõtlemisega sedavõrd, et mitte kõik kuulajad ei pruugi taolist omapära mõista. Kadri pole pelgalt tundeline laulja, kuigi emotsioone jätkub tal samas ekstaatilisuseni välja. Noor naine paneb proovile ennast ja kuulajat oma häälekasutuse ja improviseerimisjulgusega. Muusikas end vabaks lastes, ei püüa ta publikule meeldida, tähtis on vaid avanemine ja täielik ausus, iseenese, muusika, teiste muusikute suhtes. Ainult nii saab olla aus ka publiku suhtes. Sel plaadil on Kadri Voorandi Trio  - Virgo Sillamaa kitarril ja Taavo Remmel kontrabassil, ette võtnud  osa eesti markantsest luulest. Liivi, Enno, Runneli, Alliksaare, Viidingu, Kareva, Merilaasi, Ehini luule on saanud oma mõttelisele ajatusele kaaslaseks vaba ja kartmatu muusika, mida esitatakse ülima hingepinge ja stiilipuhtusega. Kadri ekspressiivse ja kohati lausa hullumeelsusena mõjuva väl

 "Kes sa oled?" - nõnda julge küsimusega nimetab oma uut plaati ukraina päritolu tegus kitarrist Oleg Pissarenko. Ei, see pole mitte retooriline ega ka mitte ülbe tooniga küsimus, Oleg tõepoolest otsib vastuseid nendele kõige fundamentaalsematele küsimustele, soovides panna end ja teisi mõtlema olulisima üle elus. Olegi muusika austajad teavad, et juba õige kaua on kitarrist loonud minimalistlikku muusikat, mis peaks tooma meid tagasi kõige algusesse, jätma ebaolulise, välise ja pöörduma iseenesesse. Koondanud enda ümber parimad oma põlvkonna muusikud - Raun Juurika, Mihkel Mälgandi, Ahto Abneri - ei saa tulemus olla midagi muud, kui säravakõlaline, mõtestatud ja dünaamiline muusika. Olles juba aastaid koos musitseerinud, on Olegi bändi liikmed saanud osaks sellest Olegi muusikamaailmast, mõistes ja täiendades seda. Kõige enam annab tooni, võiks öelda, et ajab oma rida selles minimalismis klahvpillimängija Raun Juurikas. Tema peavoolust kõrvalehiilimine, oma natuke hullu

Lootusrikas, helgekõlaline, sügava mõtte ning tundega debüütalbum "Lumekristall", tunnustatud noore jazzpianisti Joel - Rasmus Remmeli triolt, tema kaaslasteks veel noorem vend Heikko Remmel kontrabassil ja Aleksandra Kremenetski trummidel. Muusikast kostub küll Joel - Rasmuse suurepäraste eeskujude - Esbjörn Svenssoni Trio ja Brad Mehldau mõjutusi, kuid seda heas mõttes, kopeerimata. Eelkõige mõjub kuulajale muusiku tundlikkus, südamlikkus ja puhtus. Suurelt öeldes - hingepuhtus. Kontrabassist Taavo Remmeli pojad teevad isale au ja vastupidi muidugi ka. Eks kodust saadud austus ja armastus muusika vastu peegeldub noorte meeste muusikas ja suhtumises maailma - nagu Joel - Rasmus ise tänusõnades kirjutab - kui poleks Jumalat, poleks ka muusikat, ega meidki... See jumalikkus annab muusikule ja muusikale sära, lihtsus ülistab seda omakorda. Kuigi plaadilt ei puudu ka up - tempo ja tehnilised jazzisoolod, jäävad domineerivaks siiski puhtad minoorsed meeleolud ja klassikalise

Lizz Wright: "Intensiivsus ei pea olema väline ja efektne." Maailmajazzi noorema põlvkonna diiva Lizz Wright (32) oskab leida elus tasakaalu - laval annab ta end tunnete võimusesse, viies kuulajad oma hüpnootilise häälega kaasa muusika müstilisse maailma. Kodus olles meeldib talle aga sõna otseses mõttes olla kahe jalaga maa peal ja kätega mullas - elades mägises paigas, Põhja - Carolina osariigis, on Lizzi lemmikhobiks aiandus. Spirituaalne lauljanna esineb 27. aprillil esimest korda Eestis, Jazzkaare festivalil. Lizz, kust sa tuled? Pean silmas, et mis on su sügavam sisu ja kuidas sulle olulised asjad mõjutavad su muusikat? Ma naudin allutatust tunnetele ja püüan minna sügavuti nende aistingute uurimisel. Muusika on väga empaatiline kunstivorm. See on turvaline ja samas täis kauneid riske. Kontserdi lõpus loodan alati, et olen puudutanud sügavalt nii enda kui publiku sisemust. Kui tunnen end laval hästi ja samas olen keskendunud, toob laulmine kergenduse, sest nõnda

Uus album tegusa noore kontrabassisti Peedu Kassi eestjuhtimisel on neile kuulajatele, kes ei püüa muusikast tingimata aru saada ning naudivad abstraktsemaid helimaastikke. Jazzinstrumentalisti jaoks ehk üks nauditavamaid musitseerimise vorme - vabalangemise tundega ja publikule meeldida tahtmata, lihtsalt usaldades oma oskusi ja vaistu, kuulates üksteist, luues uut muusikat justkui mitte millestki. Uudsetest kõladest võlutult, alustades mitte teades, kuhu jõutakse. Just nii said eelmisel suvel koduses stuudios kokku kolm muusikut - Peedu Kass, Raun Juurikas ja Andre Maaker. Ilma valmisseatud nootideta salvestati mõned päevad ja ühest sellisest 40 - minutilisest vabaimprovisatsiooni sessioonist sai midagi, mis vormus plaadiks. See oleks võinud ka jääda salvestamata, avaldamata, lihtsalt ununevaks naudinguks antud hetkes. Aga Peedu Kass ja Raun Juurikas otsustasid anda sellele vormi, mis jääks - mälestuseks, märgiks iseenesele, muusikasõpradele ja tulevastele põlvedele, eesti vabajazz

 Sofia Rubina on pöördunud oma juurte juurde ja laulab sel plaadil juudi rahvalaule, seda ikka lauljatarile omase jazz - soul tunnetusega. Sofia hääles on niivõrd palju soojust ja sensuaalsust, et see võib mõistuseinimestele võõraks jääda küll. Seda enam, kui lauldakse arusaamatus juudi keeles. Selles suhtes oleks olnud kena plaadile kirjutada ka sõnad koos tõlkega. Mind keel muusika puhul ei huvita. Ainult helikeel ja energia, millega muusikat esitatakse. Sofia on valinud endale nii suurepärased ja säravad muusikud - Ara Yaralyan (kontrabass), Andre Maaker (akustiline kitarr), Aleksandra Anstal (löökriistad), Deniss Pashkevitch ( flööt, saksofon), et õnnestumine on ette kindel. Juudi muusika on juba originaalis meeliülendavalt kaunis, kui sinna veel lisada maitsekat jazzipuudet, koos suurepärase vokaaliga, siis polegi midagi muud, kui lubada end tunnete meelevalda. Muusika on mitmekesine tempodelt, dünaamika ja loomuse poolest, nakatavalt kõlavad rütmilised lõunamaised palad. Õhkõr

 Usun, et Eesti Muusikaauhindade 2011 jazzkategoorias võitnud plaat pole vaid Vaiko Epliku kuulsuse teene. Kaks andekat, ent stiililiselt erineva mõtlemisega meest - Eplik ja Randalu täiendavad teineteist. Koostöö "Kooskõlaga" sai alguse jazzpianist Kristjan Randalu telefonikõnest Eplikule. Viimane polnud küll Randalu loominguga väga hästi kursis, kuid kuna pianisti mõte oli esitatada just Epliku loomingut läbi jazzi improvisatsiooni, siis tutvus ei tundunud Eplikule halb. Eplik on ise tunnistanud, et proovides teadis Randalu tema lugusid paremini, kui ta ise. See annab taaskord tunnistust Randalu professionaalsest suhtumisest ja suurepärasest muusikalisest mälust ning ettevalmistusest. Kui teil tekkis plaadi esikaant vaadates küsimus, et kus siis Eplik on, siis tema on plaadi tagumisel kaanel. Randalu nimi all. Ebastandardseid lahendeid otsitakse ka muusikas. Akustiline jazzklaver ja efektiblokkidega elektrikitarr, koos Epliku kohati toore ja rokiliku laulumaneeriga, sam

 Hedvig Hanson Soul Group'i debüütplaat "Tants kestab veel" sisaldab muusikat, mida olen endas kandnud lapsepõlvest saadik - groov'i, soul'i, funk'i - beat-muusikat, milles on 70-ndate hõngu ja tunnet. Kuigi minu lapsepõlv jääb veel nõukogude aega, mil sotsialistlik ideoloogia kuulutas saksofoni kapitalismi hääletoruks, hankisid ja  kuulasid mõned muusikud ikkagi seda patuse kõlaga, nõukogude inimese moraalsust laastavat afro - ameerika juurtega rütmimuusikat, nii ka minu ema, kes tollel ajal laulis ansamblis FIX. Mäletan oma ema AGFA ja BASF kassette, kuhu oli lindistatud Chaka Khan, Stevie Wonder, Roberta Flack, Randy Crawford, Earth, Wind & Fire... Niisamuti haaras mind FIX'i kontsertidel kaasas käies just see "rütm ja bluus" - kuulnud kord, mida tähendab elava bändi heli ja tundnud seda haaravat energiat, olin nii võlutud, et laulsin vaid Silvi Vraidi lauldud laule, salvestis kassetil tõestab, et 5 - aastaselt laulsin ma ema klaveris

Intrigeeriv duo - Tuule Kann arhailisel kandlel ja Jaak Sooäär elektrikitarril võib tekitada kuulajas vastuolulisi tundeid. Rahvamuusika ja rokkiv jazz? Kas see on justkui oleks kaltsuvaiba sisse kootud traati ja juhtmeid? Nii ja naa. Loomulikult ei tee taolise muusika kuulamisel halba avatud suhtumine. Just Jaak Sooääre muusika puhul on avatus eriti oluline, sest turvalisust see mees ei armasta. Ta eelistab ebastandardseid lahendeid, temas on tihti mingi käredus ja karedus, samas võib üllatada maheda ja heakõlalise palaga.  Mingi kummaline energia tekib Tuule Kanni lihtsa laulu ja maskeerimata pillimängu ning keerulisema isiksuse, Sooääre, tunnetuse ühinemisel. Tuule esitab rahvalaulu "puhtalt", autentselt, Sooääre puhul on tunne, et ta tahab intrigeerida, visata väikest vimkat või vähemalt tempokamate rahvalugude puhul "täiel rinnal rokkida", nagu ta ise väljendab. Kaunid palad, kus kannel ja kitarr harmoneeruvad sulavalt, meenutavad koosluse Eesti Keeled heli

 Nõnda orgaanilist koostööd, nagu Voorandi ja Rubeni vahel, on laulja ja instrumentalisti puhul harva leida - tundub, et Rubeni muusika ja Voorandi tekstid koos isikupärase esitusmaneeriga, väärivad teineteist ja klapivad hästi kokku. Just nende kahe muusiku nägu on ehk kõige rohkem Rubeni kvinteti uus plaat, kuigi ülejäänud muusikud - Kristjan Randalu, Raivo Tafenau, Taavo Remmel- annavad oma parima, olles ka ise parimate loovmuusikute seast. Ja ikkagi, tagasi tulles Kadri Voorandi juurde, tema lai emotsionaalne ja vokaaltehniline skaala, haaravad laulutekstid, mis sobituvad jazzi keeruliste meloodiatega, teevad lauljatarist kindlasti ühe erilisema muusiku, kes Eesti jazzi esindanud.Voorandi julge häälekasutus ja avali lavaolek kas lummavad või hirmutavad - ükskõikseks ei saa selline naine jätta. Rubeni tänane muusikavalik on aga justnimelt laiaspektriline - mahedast jazzist poprockini välja ja isegi mõni kild sotsiaalst punki.Pala "Päästja morse" vajab küll kuulamiseks

Eelmise aasta lõpul ilmunud Margus Vaheri uus plaat tekitab kahetisi tundeid - plaadi pop-rock' ilik algus ja eriti Kurmeti "Naer" - "tõmbab käima", nagu öeldakse. Äge "overdrive" elektrikitarri soolo Martin Mattilt ja hard - rock' i puutega trummari Dmitri Nikolajevski löök, annavad lootust saada plaadist tõelise energialaengu. Hea on kuulata Vaheri mehelikult kärisevat häält, milles on ühtaegu tajutav nii seksapiil kui sisemine haavatavus. Aga plaat teeb stiililise kannapöörde juba neljanda looga, kui Gennadi Podelski "Mõtisklus", aastast 1959, tuletab meelde Georg Otsa esitust sellest meloodilisest loost. Klaverisaadegi oleks justkui 50 - aasta tagusest ajast, seadet ei ole püütud kaasajastada. Edasi voolab muusika salongilikus, mahejazzilikus võtmes, tõeliselt südamelähedane paistab Vaherile olevat kodu - ja isamaa teema. "Leib jahtub", "Oma saar", "Mu Kodu", "Eesti muld ja Eesti süda" - elum

Kolm noort, ideedest pakatavat kitarristi - Jalmar Vabarna, Argo Vals ja Jaan Jaago toovad debüütplaadiga kevadist värskust Eesti kitarrimuusikasse. Trio helimaailma mõjutajateks saab pidada kahte Robertit - Robert Fripp'i, kelle leiutatud kvinthäälestuse järgi on häälestatud koosluse metallkeelsed kitarrid ning nende õpetajat ja sõpra Robert Jürjendali, kelle juhendamisel niinimetatud "Guitar Craft" meetodisse põhjalikult süveneti. VGT muusika on aga täiesti omalaadne ja stiiliselt Fripp'i King Crimson'it siiski ei meenuta. Ootuspäraselt kuuleb noorte muusikas ikka energiat, aga mitte ainult - vaimukus, tehniline viimistletus ja dünaamiline mitmekesisus on enim väärt tegurid selles heatujumuusikas. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias nii folki kui dzhässi õppivad noormehed suudavad luua ühtselt mõtleva ja tegutseva ansambli, Jalmar Vabarna lood kannavad endas enam rahvuslikke mustreid, Argo Valsi palad on dzässikamad, ühtviisi veenvalt esitatakse nii

 Pianist ja helilooja Urmas Lattikase enda sõnul tegi ta selle plaadi endale juubelikingiks, tõepoolest, eks parimad kingid teeme endale ikka ise. Antud juhul on Lattikas saanud endale valida omakirjutatud muusika ja 12 suurepärast muusikut, kes selle kingituse täiuslikuks muudavad - tulemuseks "all - stars - jazzband" ja kahe plaadi jagu eripalgelist muusikat. Kaks erinevat plaati, mille vahele jääb 20 aastat - juba see võrdlusmoment on huvitav. Plaadil olev foto noortest naerunägudega Lattikast, Vaiglast, Rullist, Tafenaust ja Vartsist kutsub esimesena kuulama just lisaplaati, 1992. aastal salvestatud "Vabadus armastada...ja kaotada". Kes tookord kassetist ilma jäi, saab nüüd parema helikvaliteediga kuulata, kuidas mõtlesid ja mängisid tänase päeva tippmuusikud siis. Tollel ajal "Berklee College Of Music" stipendiaadina, oli Lattikase muusika täis ameerikalikke mõjutusi, muusika kostub mehelikult, fusion - jazzis on kuulda otsinguid ja nooruslikku ene

Õrn harras plaat jõuludeks, õnneks ilma ühegi jõululauluta, noorte muusikute triolt. Lisaks peategelastele veel musitseerimas Joel Remmel, Mihkel Mälgand, Tõnu Tubli.Tubli tulemus igatahes. Omalooming eesti tuntud luuletajate (Enno, Alliksaar, Vaarandi, Üdi) tekstidele toetab tundlikke teemasid muusikalise tundlikkusega. Tegelikult mõjub see plaat ikkagi kahe armastaja dialoogina - Laura Junsoni ja Erko Niidu hääled kõlavad kokku kui üks ja vibreerivad samal sagedusel. Nii on selles muusikas ühtaegu romantikat ja lihtsust, maalähedust ja siirust, mis annab lauludele inimliku mõõtme ja tekitab lähedusetunde. Trio meesosaliste kirjutatud palad on niisama tundelised ja tunglevad, kui Laura enda omad. Erko Niit laulab oma laulu "Ööviiul" nii õrnalt nagu armunud trubaduur. Ometi ei muutu mahedad harmooniad ja meeldejäävad meloodiad imalalt magusaks - selle eest hoolitsevad maitsekad, dzhässmuusika taustaga muusikud. Kuigi noored räägivad ise, et nad armastavad väga dzhässi, kuu

Gourmet Duo õigustab oma nime - pianist ja laulja Yvetta Uustalu ja kontrabassist Tõnis Tüür pakuvad muusikat peenema maitsega kuulajale, nende "menüü" on hõrk ja serveeritud maitsekalt.Ajatud palad ja tuntud meloodiad kuuluvad küll nõnda esitatult meeleolumuusika ning mitte kunstjazzi valdkonda, kuid duo delikaatsus annab sellele "taustamusitseerimisele" kuulaja seisukohalt omaette väärtuse. Pärliks on Yvetta oskuslik klaverimäng ja mahe hääl, lihtne ja loomulik, zhestideta maneer. Tõnis Tüür saadab naispartnerit väljapeetult, nõudmata korrakski tähelepanu enesele. Intrigeeriva pealkirjaga plaat sisaldab palasid Eesti autoritest Stingi ja Raimonds Paulsini välja, Yvetta laulab mitmes keeles, nähtavasti ongi duo eesmärgiks näidata nende laia repertuaarivalikut, mis on meeleolumuusikute puhul peamine. Tundub, et Yvettale meeldivad enam melanhoolsed, nukra alatooniga laulud, mis tema hääle ja olemusega ka hästi sobivad.Plaadi tumedas tonaalsuses kujundus harmonise

2005. aasta suvel kohtusid kitarrist Paul Daniel ja laulja Liisi Koikson projekti raames, kus esitati rahvakoraale. Danielile imponeeris Koiksoni lihtne ja vigurdamata laulumaneer ning samal aastal, Saksamaal vahetusõpilasena kirjutas ta esimesed  eesti rahvalaulu seaded. Tagasi tulles kontakteerus muusikutega, kellest said "Helletused" ja juba 2006. aasta juulis andis koosseis lavadebüüdi Viljandi Pärimusmuusikafestivalil. Olgu öeldud, et esimese plaadi salvestusel istus Veljo Tormis ise nende "elaval " salvestusel Ukraina kirikus ja oli lahkudes öelnud südamlikult : "Aitäh!"  Taoline meelitus ja kuulajate huvi andisd tuult tiibadesse ja nii jätkus ansambli juhi Paul Danieli retk rahvaluule  ja -laulu radadel. Kirjandusmuuseumist otsitud tekstidele, Armas Laurise kogust ja Veljo Tormise käest saadud viisidele lisaks kombineeriti ka oma muusikat ja sõnugi. Püüti leida universaalseid tekste, mis oleksid ajakohased tänapäevalgi. Jätnud oma nimest kaks tä

"Armastatud publik, täna esineb teile suurim kõigist tolvanitest, patustest... Läbi leegitseva rõnga sööstab ta Ja siis kaelamurdja kombel maabub Teie jalge alla..." Nii laulab habras Maian Kärmas oma õrna hääle kõige jõulisema hingetõmbega uue albumi endakirjutatud "Klounilugu". Selline tekst paneb mõtlema, et ehk on selle välise õrnuse taga hoopis üks meeletult julge, intelligentne ja avatud noor naine.   Maian, kui palju on publikut, kelle ees oma isiklike, tundlike tekstide ja muusikaga lõpuni avatud olla? Kas selliseks eneseavalduseks on vaja end kuidagi ületada? Ei ole vaja ületada. See on vist kõige orgaanilisem ja avatum olemine, mida oskan kogeda. Argielus oleme natuke nagu nurka aetud loomakesed, kes kasvatavad endale kesta ümber. Mingi maski. Maski mõlemale poole kuhjub tunde- ja mõtteprahti. Ja siis oleks vaja turvalist pilu sinna maski. Kanalit. Muusika, tekst, laul, mis iganes kunstivorm, võib saada selleks. Veider võrdlus, aga kirjutades ja laulde

Kaks tegusat kitarristi - Ain Agan ja Oleg Pissarenko - on küll eri põlvkondadest, rahvustest ja lisaks veel eripalgelised isiksused, kuid suudavad muusikas ühte sulada nii sujuvalt, et "uuest keemilisest elemendist  Eesti dzhässis", A2O-st, saab mahedaim aine, kui oodata oskaks. Tartu Elleri muusikakooli rütmimuusika osakonna juhataja Pissarenko ja Viljandi Kultuuriakadeemia jazzipedagoog Agan on muusikas kaugel pedagoogilisusest, vabad teoreetilisest "targutamisest" helis. Impressionistlik muusika voolab sillerdavalt kui päiksesehelkides jõgi, plaadi kaanekujunduselgi on foto peegelduvast veest, lõpulooks Agana "Sügavaim jõgi". Seoseid sugulaselement H2O-ga küllaga. Noorema kitarristi, Pissarenko lood on staatilisemad, meloodilised, püüdlevad harmoonia ja lihtsuse poole. Agana kompositsioonid veidi tunglevamad ja käänulisemad.Aga kärestikku selle duo voolamises pole.Tasane ja ühtlane vulin, ümin, meditatsioon, mille südameks on Pissarenko hüpnotiseer

Kui Xpress Quartet oma plaadile tehasesse järele läks, küsis üks töötaja sealt: "Kas tõesti Vladimir Võssotski ise esineb sel plaadil?"  Tõesti, see on nii, küll kuulsa vene lauliku nimekaim, Eestis elav jazzpianist ja kvarteti juhtfiguur Vladimir Vysotsky.  Tore on tõdeda, et kui üldiselt tunnustatakse, mängitakse ja otsitakse Eestis seda meie oma, eestipärast muusikat, siis on ka neid, kes mõtlevad universaalsemalt ja nõnda on sellegi rühmituse muusikutega - mitte päritolumaa ega rahvus ei sunni neid looma, vaid armastus jazzi, gruuvi ja rütmide vastu. Kvartetis on neli meest - kaks eesti ja kaks vene muusikut. Tundub, et just muusikas võivad erinevad rahvused suurepäraselt üksteist mõista ja täiendada, olgu emotsionaalsused pealegi erinevad. Tuntava huumoritajuga Vysotsky ja maskuliinse löögiga trummar Dmitry Nikolayevsky on kahtlemata tulisemad tüübid, kui asjalik bassist Kaarel Liiv või pehmema joonega saksofonist Danel Aljo.Vastandid tasakaalustavad. Plaadil kuulem

 Kes märkab poe plaadipoe riiulitel uut Kristjan Randalu albumit "Enter Denter" ja hakkab tuttavakõlalises pealkirjas kahtlustama seotust "Entel-Tenteliga", neil on õigus - jazzpianist Randalu on meenutanud oma lapsepõlve muusikalisi mälestusi ning eredaimad palad arranzheerinud ja orkestreerinud. Tulemuseks muusika, milles on midagi nostalgiliselt tuttavat ja samas midagi täiesti uut. Eelmise aasta "Klaaspärlimäng" festivaliks valminud kava on elavas esituses uuel heliplaadil - Kristjan Randalu, Tartu Ülikooli aula valgel "Steinway" klaveril ja Tallinna Kammerorkester. Kontserdi esimeses osas esitatakse Randalu Londonis 2002. aastal komponeeritud neljaosaline programmiline süit "Nach dem Anfang vom Ende" ("Pärast lõpu algust"). Teose kirjutamist on Randalu sõnul mõjutanud kindlasti asjaolu, et ta oli esmakordeslt pikemalt võõrsil ja tegemist on muusikaga, millel on konkreetne seos juhtumitega autori elus. Niisamuti oli se

 Siiri, Sa üllatad oma uue plaadiga eelkõige seetõttu, et esitajaks oled Sina üksinda klaveril. Eks oled olnud alati julge, aga kas seekord pead vastu haritud interpreetide ja eelarvamustega muusikateoreetikute hinnangud?     Hinnata võib nii ja naa, pidades silmas üht ja teist. Kui luuletaja oma luuletust ise esitab, on see kindlasti  midagi muud kui näitleja esitus. Näitleja paneb omad rõhud jne, mida luuletaja ise esile võib-olla ei tõstakski. Mida ma siis kurja tegin, et muusikateoreetikute hinnanguid kartma peaksin? Esitasin ju lihtsalt oma lugusid ise.     Oled öelnud, et keegi ei saada Sind nii, nagu Sa ise. Et eelmise plaadi puhul     tundsid, justkui muusikud oleks jätnud Su üksi ja seadnud Su laulud     selliseks, et Sa ise end oma lauludes enam ära ei tundnud...    Jah, ise saadan ma oma asju minu nägemusele oma lauludest kõige vastavamalt. Koostöös muusikutega on tulnud ette küll, kus ma enam oma lugusid minu jaoks õige energiaga laulda ei saa. Kuid on olnud ka väg

Mis juhtub, kui kamp noori folk- ja jazzmuusikuid asuvad Viljandist Vilsandi poole teele, et salvestada plaat koos legendaarse sõnameistri Jaan Tättega? Sellest kohtumisest sünnib midagi tõeliselt värsket, kus võidus mõlemad osapooled - uljad ja energilised muusikud on inspireeritud muhedast poeesiast ning Tätte laulud saavad noorusliku hingamise ning muusikalises mõttes enneolematu kvaliteedi. Tema laule-jutustusi võivad nüüd uudishimuga kuulata mitte ainult teatriaustajad ja kirjamehe "müstilise aura" imetlejad, vaid ka muusiku kõrva jaoks on üllatusi küllaga. Koostöö sai alguse tänu viljandlasele, julgetest ideedest pakatavale Silver Sepale, kes kevadel lavastas Tätte-teemalise muusikali ja siis kogus kokku parimad sõbrad - muusikud, et pakkuda Jaanile uut kogemust, salvestades muusikat "elavalt" ja autentselt. Oma varasemad laulud on mees laulnud stuudioõhkkonnas, juba olemasolevatele "põhjadele". Nüüd aga sai ta salvestada oma saarel, oma kodus, pa