"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

  N ovembrit on ikka peetud kõige masendavamaks kuuks: sügiskuldne valgus on kustunud, tuul on puudelt rebinud viimsed lehed, loodus kaotanud värvid ning sätib end unele. On aasta pimedaim aeg, nukrust ja halli täis. Aga ometi – ka selles pimeduses ja halluses on oma kaunidus. Süvenemise võimalus. Valguse ootus. Hingedega kohtumine. Siin- ja sealpool Linnuteed… On pime ja sombune 18. novembri hommikupoolik, mu laual põleb küünal, kui alustan seda oodi nukrusele, novembri sügavale mõtlikkusele.  Päike, soojus ja värvid on küll helged, ent elus on oluline õppida hindama igasuguseid aegu, erinevaid olusid. Elu nägemine nii, nagu ta päriselt on, õpetab meile tänulikkust, ma usun.  Loodus õpetab ja toetab meid seda tõelisust, lõpuni minevat Tõde nägema. Tahame me või ei taha, see on olemas. On valiku küsimus, kas me valime ja julgeme vaadata kõigele siin ilmas silmast silma. Või püüame pöörata end ära ja põgeneda, lootes pageda ebamugavuse eest, taotledes pidevat heaolu. Pettes nõnda iseend

  Kui kirjutasin "Eesti Naisele" mõtiskluse elust loomingulise mehega, küsis üks mu tuttav naisterahvas, miks ma ei kirjuta hoopis elust loomingulise naisega. Võtnud pikema  mõttepausi sel teemal, analüüsides nii iseenda kui ka teiste loominguliste naiste olemust  ning kuulates neile lähedal olevate inimeste kirjeldusi, olen nüüd valmis oma  tähelepanekuid ses vallas jagama. Mul on isiklik kogemus loomingulise naise kõrval elamisest – minu ema on  loomeinimene. Arvan, et lapsena on mõnikord keeruline aru saada loomingulisest  natuurist. Ja mitte ainult lapsena, vaid ka teismelisena, kui on raske veel iseennastki  mõista. Päriselt taipama hakkad ehk alles siis, kui oled juba ise ema (kellest on ilmselt  tema lastel nii mõnigi kord raske aru saada). Siis alles meenub sulle, kuidas kunagi  lubasid, et sinust ei saa iial sellist nagu su ema! Ja ometi – aeg ja olud näitavad midagi muud. Andes õnneks ka arusaamise oma  emast. Naisest, kel on oma loomingulised valud, järsud tõusud j

  Ühel rahulikul pühapäevaõhtul, kui olin oma poegadega lõpetanud õhtusöögi, pesin veel nõusid ning pidime hakkama mängima lauamängu, ütles äkki mu noorem poeg: “Täna pärastlõunal tõi senituvastamata mees Eesti Islami Keskuse ning Türgi ja Aserbaidžaani saatkonna juurde sea pea…” Ta luges seda oma telefonist, uudistest. Ja ma mõtlesin taas oma korduvat mõtet: mida kõike peab tänapäeva laps küll teada saama! Ning neil hetkedel kangastub mulle ikka mu oma infomüravaba ja ärevusevaba lapsepõlv. Elu on täis paradokse. Plussid-miinused igas valikus, olukorras. Kasvanud ajal, mil meil justkui polnud vabadust, varjati ja moonutati poliitilist infot, kuuldavasti oli meil puudus nii toiduvalikust kui tööstuskaupadest, elasin mina ometi rahulikku elu ühes väikelinnas koos oma vanaemaga.  Ma ei teadnud midagi sellest, mis toimub maailmas või Nõukogude Eesti poliitikas – olin säästetud kõigist kurioosumitest ja meelelahutusmaailma pahnast. Ma ei vajanud seda ega tundnud sest puudust. Mul oli mu he

Illustratsioon Daniel Maaker, 2019 Mu vanem poeg oli viieaastane, kui küsis oma äkilise loomusega väikevennalt: “Kas tahaksid lahti saada kuradikesest endas? Sa pead hästi kiiresti jooksma ja ütlema: “Kurat, lase minust lahti!”. See oli naljakas. Tõsi, otsene muumitrollimultika mõju, ent ometi õiges kontekstis ja mõtlemapanev – kui me mõjume teisele inimesele, kellega koos elame, kuidagi häirivalt, tuleb meil hakata end kasvatama. Sellest võiks olla kasu nii teistel kui ka eelkõige iseendal. Kõikidest meie iseloomu iseärasustest ja erivajadustest ei jõuaks ühe artikli jooksul rääkida, aga võtan siis seekord ette just selle kuradi. Kuradi, mida me väljendame keeleliselt, kas otse sarvilist nimetades või siis läbi vandesõnade. Tegelikkuses peegeldavad need sõnad ju ka meie sisemaailma ja võiksime olla tähelepanelikud, kuidas me väljendume, sest sõnal on energia ja jõud. Ma ei oleks vist selle teemani jõudnud, kui üks sensitiivne naine, kellega tutvusin mõned päevad tagasi, poleks sellele

  E elmise nädala pühapäeval lõppes mu kümnest kontserdist koosnev ringreis “Helisevad õhtud”. Kui ma kevadel neile kontsertidele mõtlesin, oli olukord seoses viirusehirmuga enam kui ebakindel – kas üldse mingidki üritused saavad toimuda? Pidin tegema otsuse. Kui enamik korraldajaid jätsid oma üritused pigem ära, siis mina otsustasin teha kontserdid seekord üksi, minimaalsete eelkuludega. Et juhuks, kui kontserdid ei saa toimuda või kui publikut pole, ei oleks ma miinuses. Ma ei olnud miinuses, olin suures plussis. Ja ma ei pea silmas materiaalset kasumit. Ma nägin Eestimaa ja eesti inimeste ilu ja soojust. Kui sa oled iseseisev muusik, kes ei tee popmuusikat ega klassikat, mis oleks riiklikult toetatud, ning kellest ei huvitu ükski kontserdikorraldaja, sest see ei tõota suurt publikuhulka ja tulu, siis tuleb kõike ise teha – ja see ongi mu vabaduse “romantika ja reaalsus”. Kui siiani on mu suvekontsertidel abiks olnud ikka ka saatja, kitarrist, siis seekord võtsin vastu väljakutse kõi