"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

  Kui palju on meie seas neid, kes nooruses valivad kaaslast teadlikult? Julgen arvata, et vähesed. Ikka valime me miski “müstilise tõmbe” järgi. Looduses on taoline tõmme enamasti ka endast erineva  eelistamine, et järglastes avalduksid tugevamad geenid.     Endasarnane paradoksaalsel moel “romantilises plaanis” ei toimigi. Nõnda on taolisel, “stiihilisel” valikul ka oma sügavam mõte. Vist. Samas, kui saaksin valida, kas oleksin olnud kahekümnendates ette teadlikum või teeksin valikuid ikka “hormoonide juhatusel”, valiksin olla teadlikum. Ent elus on ka üks teine oluline moment - õppida ja olla tänulik olemasoleva eest, ning usaldada.   Ütleme siis, et usaldada loodust. Siiski arvan ma, et oma kogemusi võiksime julgeda jagada. Mina näiteks kuulan huviga teiste lugusid ja püüan neist ka alati õppida, kuigi selge see, et täielikult teise nahas ei oska me olla - ikka on kõige tugevamad tunded endast lähtuvad. Empaatilisem natuur aga tõesti suudab ka teiste läbiela...

M ind liigutasid mõned aastad tagasi ühe targa mehe mõtisklused armastusest. Filosoof ja tõlkija  Andres Luure  on ära tundnud, et just armastuse mõtestamine ning sellest rääkimine on tema missioon. Vestleme sel segasel ajal, mil pikaaegsed suhted on üha haruldasemad, just armastamise tähendusest ja võimalustest. Mõned kohtumised elus on avardavamad kui teised. Mõni inimene suudab meile õpetada rohkem kui teine. Arenevas suhtluses võiks olla nõnda, et ollakse teineteise suhtes austavad ja avarduvad, samas ei solvuta, vaid ollakse pigem huvitatud, kuidas ja miks teine nõnda tunneb… Nii võiksid mõlemad osapooled midagi uut õppida. Ka siis, kui teineteise kogemust lõpuni ei mõisteta, mis on üsna tõenäoline näiteks naise ja mehe vahelises suhtluses. Ideaalis võiks seal olla ruumi, tahtmist, nii õpiks mees midagi naisest ja vastupidi.  Andres, alustuseks ma tänan Sind, et Sa mõtled nõnda sügavalt ja kaua armastuse üle! Kui kirjanikud ja filosoofid küll peegeldavad armastuse ps...