Mis värvi on armastus?
Südasuvises helgemeelses tujus hakkasin mõtlema nende armastuse värvide peale. Ja jõudsin toreda äratundmiseni, et mu neid värve on aastatega niipalju lisandunud. Ning et armastus ise on saanud palju sügavama mõõtme. Mänglevalt käisin mõttes läbi need armastuse värvid ja seosed värvide ja olemiste, olemuste vahel…
Armastus on punane. See on kõige tüüpilisem arvamus. Eks ta olegi. Punane on kirgliku armastuse värv, vere tõmme ja soonte tuksumine, tugevama tõmbe puhul lausa kohin kõrvus ja silme eest mustaks minemine! Nagu kõrgvererõhk! Punane on põleva leegi värv, nii võib ka lõõmav armuiha olla kõrvetav. Selles põlemises võid põleda tuhaks ning samas tõusta fööniksina tuhast. Selles põlemises on uue loomise võimalus. “Punane armastus” annab hoogu loomingule. Ka lapsed sünnivad taolisest armastusest ning toituvad ema verest, tuksleva südame all…See on maine, ürgne jõud, algallikas.
Armastus on sinine. Sinine on ikkagi mu lemmikvärv, oma varjundirohketes toonides - taevalikust helesinisest sügava öösiniseni. Tõelises armastuses on lojaalsust, truudust. Selles on ka kurblikke noote, nagu sinises. Inglise keeles on ju “blue” kahetähenduslik - see võib tähendada kurbust ja võib olla värv. Võib olla ka blues. Mis on ühtpidi kurvastusest loodud muusika, teistpidi rõõmsamaks olemiseks saamise muusika. Sinises on mõlemat. Igatsust ja samas lootust. Ning kuninglikkust.
Sinine on ka vee värv. Armastus on voolamine.
Armastus on lilla. Lilla on segu punasest ja sinisest. Teine mu lemmikvärv. Armastus on müstiline ja seletamatu. Avar ja lõputu nagu elu. Neile, kes usuvad, et energia ei kao iial. Me võime kaotada keha ja kehaliku armastuse, ent meie taevalik armastuseenergia saab vaid kasvada. Lillana, seguna tulest ja veest, on armastus kahe võimsaima energia kandja.
Armastus on valge. Valge on puhtuse, süütuse värv. Pruutkleidid on valged. Valge on paberileht, kuhu pole veel midagi kirjutatud. Valged on meie unistused ja romantilised suveööd. Valged on armuaja tiivad, mis annavad meile lendutõusmiseks hoogu.
Aegamööda lisandub sellele armastuse tõelisi värve…
Armastus on vahel ka must-valge. Aga see on veel arenemata armastus. Kõik või mitte midagi. Kompromissitus. Tihti nooruse kogenematus. Ja egoism. Ka see olukord, kui “värvid on läbi!” on ehk õppimiseks vajalik.
Armastus on roosa. Nagu meeleliselt lõhnavad roosid, nagu väikeste tüdrukute armsad asjakesed, nagu vaimustusest õhetavad palged, nagu loojunud päikese kuma, nagu pehme siidisall või lohutav unenägu…
Armastus on kollane. Rõõmu värv. Päikesevalgus. Soojus. Magus mesi. Elujõulised võililled, mis rajavad endale teed ka läbi asfaldi. Vanavanemate maamaja, kollakas-oranžikas nurruv kiisu, kollase liblikad suved, lapsepõlvest tuttavad koolijäätis ja täispuhutavad kummist mänguasjad, kolletavad sügislehed ja kuldkollane õhtuvalgus, mis teeb meid nostalgiliseks…
Armastus on roheline. Selle ma avastasin hiljuti, noorena ei olnud roheline mu lemmikute seas. Aga nüüd…
Roheline rahu värv. Metsa värv. Vaikuse ja lepituse värv. Aiahuvilise ja rohenäppude jaoks ei olegi teist vastust - armastus on kindlasti rohelist värvi! Üks suuremaid armastusetundeid valdab mind, kui peale pikka ja pimedat talve näen rohelist punga uuele elule puhkemas!
Armastus on vahel ka hall. Meie kliimas ja sellega seonduvalt ka meelelaadis on loomuldasa halli. “Argihall” öeldakse ikka tüütutust väljendavas tähenduses, aga minu jaoks on hall saanud sümbolvärviks. See on oma olemuselt mitte ainult aus vaid ka intelligentne värv. Just argihallis peame me leidma ka võimaluse armastuseks. Hall on udu ja samas, kui peen ja romantiline see on! Hall on vahel tuju ja samas - koguaeg ei saa ju olla rõõmus! Hallid on nüüdseks mu ema juuksed ja need helgivad valguses nii kenasti, hõbedaselt.
Halli värvi kandvad inimesed on sügavad ja soliidsed. “Hall on taevas ja must on maa, sajab ja sajab lõpmata…” Emakeelne luule on tiht tinahall-raske ja samas, kui poeetiline ja viljastav see on. Niisamuti nagu vihm. Vihmaste hallide ilmadega on nii hea luulet lugeda.
Armastus on pruun! Pruun olevat meeste arvates kõige ebameeldivam värv. Aga kes rääkis vaid meeldivusest? Me räägime pärisarmastuse kõikidest ilmingutest! Mis teile seostub pruuni värviga? Kaka? Kõik, kel on lapsed teavad, et just pruuni värvi on väikeste lastega kasvamises palju! Ja ma ei mõtle ainult kakat. Ma mõtlen ka katkikukutud põlvede ja küünarnukkide kuivanud verekoorikuid, poriseid riideid ja jalanõusid, saviseid mökerdamisi, guaššvärvidega plätserdamisi, mille lõpptulemusena on kõikide erksate värvidest kokkusegamisel saanud ühtlane pruun värv…
Aga ka sõber koer on tumepruuni karvaga, maailm on täis pruunide silmade ja juustega kauneid inimesi.”…su juuksed on puravikpruunid…” nagu laulis Uno Loop…Puravikud, eh, tõeline armastus, nii praetult kui marineeritult! Armastus käib kõhu kaudu.
Ja šokolaad! Mu poeg ütles ühe esimese lausena oma vanavanaemale külma kakaod valmistades: “Annale kau-kau teeme!”
See kõlas nagu armastus. Muld on pruun. See, millest kõik me toit kasvab. See, milleks me kõik saame…Lõpuks leiad ses pruunis olemusikku reaalsust ja tõde. Selgelt nägemine on tõelise armastuse eeldus!
Armastus on nagu kaleidoskoop, täis erinevaid värvikilde, mis moodustavad kordumatuid kombinatsioone, iga hetk on erinev ja eriline.
Tuleb vaid elada ja seda küllust tänus vastu võtta!
Comments
Post a Comment