Kuidas ma vabanesin oma elu suurimast sõltuvusest

 

Mõistega “sõltuvus” seostuvad enamikele pahelised harjumused ja ennasthävitavad valikud - alkohol, uimastid, hasartmängud. Mehed räägivad või siis vaikivad oma intiimsuhteid laastanud pornosõltuvusest.

“Pehmematest” sõltuvustest ehk meenub sõltuvus suhkrust, šoppamisest või pidevast vahelduseotsimisest. Ka sportimisest võib saada sõltuvus, mis liialdamisel rohkem kahju kui kasu toob.

 Sõltuvus on miski, mis meid hetkes lohutab, aitab elu argistest muredest eemale. Aga pikapeale võib viia ummikusse ning tõsisesse vastuollu nii iseenda kui ümbritsevatega. Kuni selleni, et meie reaalsustaju moondub.

Me võime end päriselt ära kaotada. Ning see on vaimselt laastav, nõudes teadlikkust, tahtejõudu ning tarkust, et oma sõltuvust tunnistada, mõista selle tagamaid ning oskust sest välja tulla. 

Minu suurim sõltuvus elus on olnud armusõltuvus. 

Alles mõned aastad tagasi mõistsin oma eluaeg kestnud sõltuvusele nime anda. Vahel on selle äratundmiseks tõesti vaja kukkuda sügavale. Kuigi, on kukutud alatasa, ikkagi edasi mindud, endale aru andmata, miks kukuti ning kuidas targemini edasi…

Aga loodetavasti saabub iga sõltlase jaoks see päev, see kukkumine, kus saab küllalt, kus enam ei taha tõusta selleks, et kõik taas korduks, vaid tahad mõista, mida teha, et tegelikult su ülestõusmine oleks sellest hetkest alates teistsugune. Endale tunnistamine, iseenda käitumise läbinägemine ja mustrist väljamurdmine on raskeim ülesanne. Paljud sellega hakkama ei saagi. 

Kukkudes maoli ja näoli maha, on võimalik järgmise olekuna tõusta põlvili. Põlvili olek on sobiv, et tõsta pea ülespoole ja samas olla alandlik. Nii nagu palvetades. Palve jõudu ei saa ülehinnata. Tihtilugu ei oska ega suuda inimene üksi oma sõltuvusest jagu saada ja sageli ei saa ka professionaalne psühholoog aidata. Siin oleks tõesti vaja taevaseid jõude! Selge muidugi on see, et inimene peab end ise aitama, ise tahtma, siis aitab taevas kaasa. Toob su ellu sellised sündmused, valikud mis sind saaks suunata. 

Tõenäoliselt algab taoliste “aitamiste” jada just kukkumistest. Kuni selle tundeni, et tahaksid surra, et sest valust vabaneda. Selle viimase ahastuse äärel, olen kuulnud just paljusid sõltlasi olnud olevat, enne kui saabus selgusehetk. Nii oli minugagi. Nagu öeldakse - kõige pimedam on just enne koitu. 

Aga kuidas mu armusõltuvus siis kujunes, kuidas see mind “tõstis ja langetas” ning mis olid need taipamised selles agoonias? Jagan oma lugu, sest ma ei usu, et olen ainus, kes taolist sõltuvust kogenud, tegelikkuses mulle tundub, et armastusepuudus võib olla enamike sõltuvuste allikas. Armusõltuvus võiks olla selle otsene väljendus. 

Meie suurimad mõjutajad on ikka meie vanemad, nii kasvatuse kui geneetika kaudu. Mõlemad mu vanemad olid lavainimesed - ilusad, andekad ja säravad. Armumine sobis neile! Pole ime, et mu ema ja isa abielu sai kiire lõpu, sest šarmantse näitlejast isa ümber keerles pidevalt naisi ja ta oli…armusõltlane! Kaotanud varakult ema, soodustas ka see trauma tema pidevat armastuseotsingut naistes. Minu ema oli aga veelgi kaunim ning esimene pettumus petjas mehes küllap mõjus talle rängalt - ka tema jäi armastust otsima ikka läbi armumiste. Nägin seda kuidas armutakse - kaotades end ja elades täielikult teisele. Vähemalt mõnda aega, kuni pettumuseni. Ka mina idealiseerisin mehi nagu mu ema, mul ei olnud kogemust mehest, ei olnud mul venda, isa ega vanaisasid. Aga mul oli mu ettekujutlus, mida toetasid ka romantilised muinasjutud, ikka need klassikalised “Lumivalgeke”, “Okasroosike”, “Tuhkatriinu”, kus seda unelmate  printsi oodatakse läi raskuste,  lõpuks ta tuleb, suudleb sind üles sest surmaunest ning seejärel elatakse õnnelikult elude lõpuni.

Nõnda ma unistasin -  mu vanemate eeskuju, igatsus ja muusika ma unelmaid toetamas. Üksiku lapsena oli mul ka piisavalt aega oma unistuste toitmiseks. Ja illusioonides kulgemiseks. Elades looduskaunis paigas “aitas” ka see mu romantilistele kujutlustele kaasa.

Juba lasteaias olin ma armunud ega saanud öösiti magada, sest ootasin, et Raul mulle helistaks! Raul muidugi magas õndsa und, teadmata midagi mu piinadest. Kui ma tal aga ka lõunauinaku ajal lasteaias magada ei laskunud, tahtes temaga juttu ajada, kaebas ta oma emale ära ja sain pragada, et Raulil puhata ei lase! Hiljem lõhkus Raul ära mu armsaima kingituse emalt - Venemaa reisilt toodud lehviku, mille lasteaeda kaasa võtsin. Aga pettumus asendus mõne aja pärast uue kiindumusega. 

Olen olnud kooliajal armunud klassi tarkpeasse Eerosse, spordipoiss Rihosse, musikaalsesse Urmasesse, ägedasse Villesse, pahapoisi olemisega Ristosse…Rääkimata teismeliseaja iidolitest, kes kõik olid kangelaslikke mehi kehastanud seksapiilsed filminäitlejad. Imemehest Richard Dean Anderson, piloodist Tom Cruise, Robin Hoodist Michael Praed või Viimasest mohhikaanlasest Daniel Day-Lewis. Hiljem olen olnud kiindunud Maitu, Pearusse, Sveni, Toomasesse, Koitu, Rometisse…oeh…kindlasti oli mõni veel.

Mõnikord äks asi ikka päris hulluks! See juhtus siis siis, kui ma täielikult end kaotasin ning mu ajus toimus mingi nihe. Öeldakse ju, et armumine on ajus võrreldav hullumeelsusega. Aastatega süvenes see hullus aina. Iga armumise ja pettumusega kruvis armusõltuvus end järjest üles. See on vist nagu hasartmänguga - ikka on tunne, et nüüd, järgmise mänguga ma pean võitma! Et see mees on nüüd see “üks ja ainus”. Mu armumine oli peamiselt illusioon sellest, mis teine on või minu vastu tunneb. Elasin selles ettekujutluses, millel polnud reaalsusega mingit pistmist - teine andis sellele kujutlusele lihtsalt nime ja kuju, heal juhul võis olla meie vahel meeldivus või temapoolne teatud huvi, kuni hetkeni, kui mina olin täielikult klammerdunud, mässinud end oma soovunelmasse ja tema oli selleks hetkeks mu tundesügavusest ära hirmutatud ning püüdis põgeneda. Jah, üks põgenemine nägi välja täpselt nagu põgenemine mõnes põnevusfilmis - mees jooksis vanalinna tänaval ja mina tema järel! Ebavõrdseks tegi jooksmise see, et tal olid jalas sporditossud, mul aga kõrge kontsaga saapad! Jah, nüüd ma võin enda üle naerda, aga siis oli see traagiline! Amokijooks!

Armumiste pärast olen tulnud ära ülikoolist ning hiljem loobunud ka rahvusvahelisest karjäärist, kuna isiklik suhe tundus niipalju tähtsam, millele pühenduda. Ühest illusioonist lahtilaskmine võis võtta aastaid! Tavaliselt pidi see krahh lõppema sellega, et “prints” mu eneseuhkust lõpuni solvas, nii et ei saanud enam enesele öelda, et “tegelikult ta hoolib minust”, või et ta valis teise naise, kasvõi et minust pääseda. Jah, ma olen sattunud mõnel korral ka haiglasse, kus mulle on rahustit või unerohtu süstitud. Sest armuvalu on võtnud eluisu. Kunagi, kui ulatasin selles valus käe alkoholi järele ning ütlesin, et ei taha elada, ütles mulle mu isa: “Kirjutatakse siis lehes, et sooritas enesetapu ühe rütmikitarristi pärast!” Kuidagi see iroonia kainestas mind ja jäi meelde. 

Meelde on mulle jäänud ka mu ema ütlus, et küll on elus loll oldud. Ning mu vanaema sülitas kord kui nägi mind kannatamas, öeldes: “Ma arvasin, et oled tugevam - meeste pärast nutma hakata!” Kummalisel kombel võib taoline hurjutus teinekord päris hästi mõjuda. Aga ega mu lollus lihtsalt lõppenud. Selles õhulossis hõljudes sain ma ju luua! Kirjutada oma laule ning laulda hingestatult nõnda, et see on kuulajaile südametesse läinud! Nii et see on olnud hind, mis maksin ja ehk ma siis ka alateadlikult valisin taolise armuvalu! Sest need, kes oleksid minust kauem hoolinud, tundusid mulle igavad, nad ei inspireerinud! Ometi, pikapeale nende melodraamade läbielamine kurnas ära.

Mu pikim ja viljakaim suhe, kui sündisid mu kaks poega, oli täis armastust, kuni mina jaksasin uskuda, niisamuti talumatuid raskusi, kui ma väsisin. Sest mina seda perevankrit vedasin. Ja tõsi see on, pettunud ka selles suhtes, otsisin lohutust ikka armumisest - tõsi, need olid nüüd ainult platoonilised, hingele läbi vestluste või kirjade kosutust otsivad suhted. Mulle on alati sobinud pigem “õhuline unistus”, kui reaalne aga kahtlase väärtuse ja järeltundega kõrvalehüpe. Ma ei otsinud sellist “vaheldust”, vaid ikka inspiratsiooni ja tunnet, et ma naisena olen imetletud. Küllap on see soov paljudele tuttav.

Mu väljatulemine armusõltuvusest algas mu pere purunemisest. Sellest kõige pimedamast hetkest. Mitte ühtki halba sõna ei soovi ma avalikult oma laste isa kohta öelda, sest ta on mu poegade ainus isa ning minu valik. See, mis lootused on suhtes alguses ning see, kuidas reaalsus hiljem hammustab, on iseasi. Valu loodetavasti õpetab. On haavu, mis küll armistuvad, ent jäävad tuikavateks aastateks, vahel isegi elu lõpuni. Ju on selgi mõte. Ometi aitas see peaaegu tappev kogemus raputada mul end lahti ja vabaks sellest ringist, mis oli mu loominguline õnn ja samas isiklik õnnetus. Nüüd tean, et ei taha end enam iial petta, et keegi pole see müstiline “ainus ja õige” ning et mina pole kellegi jaoks ainus. Olen näinud elus paljusid, ka suhtes olevaid mehi, kes on teiste naiste suhtes vastuvõtlikud ning mul on raske neid veel selles plaanis lõpuni usaldada. Aga kes loeb siit välja meesteviha, see eksib. Ma võtan neid nüüd lihtsalt nõnda, nagu loodus neid on loonud, tublimad neist on iseendaga tööd teinud ja targaks, iseseisvaks saanud mehed rõõmustavad mind väga. Endiselt võluvad mind loomingulised mehed, aga suudan neid võtta kui vendi. Teise inimese andekus ei saa olla põhjus, et end see pärast kaotada! 

Pole olemas ideaalset partnerit, kõigil oma valed ja valud, mis alguses varjatud. Selles plaanis usaldaksin ma pigem sõpra, keda aastaid tunnen ning kelle vastu ei ole kirglikku kiindumust, (milles oma osa määravad muutlikud hormoonid)

Olen mõelnud, et see, miks meid nooruses tõmbab enesest erineva poole, on ikkagi looduse vingerpuss -  meestel võib olla põnevus, aga naistel ikkagi alateadlikult seotud sellega, et järglastes erinevad omadused avalduksid. Endasarnane lihtsalt ei tekita pinget! Aga kui saabub küpsus ja sul on lapsed olemas, saad aru, et taoline pinge ongi mõttetu, sel pole jätkusuutlikkust. 

Ma tean, et on inimesi, kes tahavad elu lõpuni armuda - kui üks suhe lõpeb, vajavad nad uut. Aga on ka neid, kes oskavad luhtunud suhete järel teha järeldusi ning edaspidi anda ruumi ja aega nii iseendale kui teisele. Klammerdumata.

Mina kuulun nüüd nende hulka, kes pigem hindab vaimset suhet kui seda arutut armukargamist. 

Ning suudan armumistele tagasi vaadates mõista oma elu õppetundi - peamine on mitte otsida armastust iseendast väljastpoolt.

Siis on lootust olla kõigist sõltuvustest prii.

Ilmunud ajakirjas "Eesti Naine", veebruaris, 2022