Üksinduse olulisusest
Mida tunnete teie, kui mõtlete üksindusest? Kas tunnete kurbust ja õudu ning arvate, et midagi koledamat ei või inimesega juhtuda? Või hoopiski kuulute nende hulka, kes tervitavad üksindust ja vajavad seda vähemalt vahetevahel nagu õhku? Inimeste arusaamised ja vajadused on erinevad, eks. Isiklikult mina kuulun üksindusevajajate hulka. Ma ei oska öelda, kas ma tahaksin olla koguaeg ja elu lõpus üksi, aga ma usun, et igal on oma tee ja kui meie valikud viivad meid sinna, siis peaksime igaljuhul oskama olla üksinduse eest tänulikud ning seda nautima. Meie üksindusevajadus sõltub nii mitmestki tegurist. Loomusest eelkõige. Tundlikum, sügavuti tunnetav loomus vajab süvitsi minekuks ikka vaikust, ja vaikus on loomulik just üksinduses. Teise inimese kõrval võib ka vait olla, kui teine “suhtlust” sarnaselt mõistab. Selline vaikimine võib suhtes olla väga kosutav. Kindlasti sõltub palju kasvukeskkonnast, meie harjumustest lapsena - kas meil oli pere, õdesid-vendi, kas me kasvasime linnakort