"Tahaks olla." Ühe laulu lugu

Ükski ajakirjanik pole mu ligi 30 tegutsemisaasta jooksul muusikuna iial minult küsinud, kuidas üks või teine laul, salvestis on sündinud. Neid on alati huvitanud muu. Midagi, mis võiks nende arvates paremini müüa. Seekord otsustasin ära kasutada oma kirjutaja-staatust just selleks, et jutustada ühe laulu sündimise lugu. Sellest, kuidas see muusika tuli minuni nii aeglaselt, tasakesi. Aga justkui sügavalt hoides. Lisaks veel müstilisi radu pidi, nagu tunnetasin. Ning mil moel üks laul iseloomustab mu hetke olemisi, äratundmisi, kohalejõudmisi. 

Selle laulu lugu võiks minu jaoks alata sellest, kui aastaid tagasi ostsin odavmüügist mõne euro eest Kustas Kikerpuu raamatu “See saatana salakaval muusika”. Raamat seisis mu raamaturiiulis aastaid, eks oli muud tegemist, lapsed olid väikesed ja lugemiseks aega vähe. Eelmisel suvel aga võtsin raamatulugemise ette ja süüvisin laululooja ja jazzimehe eluloosse, mõtetesse. Olin küll mõnda Kikerpuu laulu esitanud, mu repertuaari kuulusid “Taas punab pihlakaid” ja “Ammu tunnen sind”. Kikerpuu helikeel - laulude meloodilisus, harmooniad ja tema enda südamlikud tekstid ning see nostalgia, paelusid. Ent raamat lähendas teda mulle veelgi. Tundsin kahetsust, et eluajal ei saanud talle oma sümpaatiat väljendada, samas teadsin, et see on võimalik ka hiljem. Lugesin Kikerpuu raamatust, et ta viimane kirjutatud laul oli “Tahaks olla”. Selle lauluga oli ta ise ka tõesti rahul olnud. Mäletasin seda põgusalt, sest see pole paljumängitud pala. Laulu laulis omal ajal Mare Väljataga, see on kirjutatud ühele lauluvõistlusele,1987. aastal. Olin niiväga rõõmus, kui sain Marelt selle laulu originaalnoodi! Ja nõnda ma elasin selle lauluga, õppisin ta ära, end klaveril saates. Lummav pala kummitas mind päeval-ööl. 

Oli septembrikuu, kui sõitsin Tallinnas Rahumäe kalmistule, et otsida üles armastatud helilooja hauaplats. Oli ere hommikupoolik, kui sinna jõudsin, kalmistul polnud kedagi. Haudi-portaalist saadud kaardi järgi leidsingi üles. Ei mingit uhket monumenti, lihtne kivi. Olin ostnud ühe begooniataime potis, aga seda polnudki kusagile istutada, plats oli liivane. Panin siis küünla laternas põlema ja laulsin seal seda laulu. Tänutäheks. Tuul sahistas puude lehtedes, tihased sädistasid, sügis sosistas oma tulekust. Ja laul sobis: “Tahaks olla tuul, mis paitab latvu puudes…” Usun, et see oleks romantikust Kikerpuule meeldinud. Olin nädalapäevad enne seda käiku näinud unes, kuidas keegi mees teispoolsusest tuleb ja palub mind endale naiseks. Suure saalitäie rahva ees. Ja mul oli valge kleit ja ma läksin. Ja olin õnnelik. Tookord ärgates mõtlesin, et äkki surm tuleb mulle järele, aga hiljem mõistsin, et sel unel oli teistsugune tähendus. Õnnistav energia teispoolsusest! Kas ma kuulen kedagi mõtlevat, et olen “uhhuu?” Aga palun, siis öelge või veel parem, laulge see “uhhuu” välja meloodiliselt. Cantabile! Teadsin, et tahan seda laulu salvestada. Ma pole ammu tundnud vaimustust muusikast, kõike on tehtud. Nähtud. Kõike on liiga palju. 

Aga see laul tõukas mind taas laulma. Leidsin võimaluse duos kitarrist Kalev Karlsoniga, kes oli salvestamas oma sooloplaati ja pakkusin, et üks ilus laul võiks sellesse meeleollu sobida ja ka instrumentaalplaat saaks rohkem tähelepanu. Olin Kaleviga kohtunud paaril korral omaenda kodus proovis ja need aeglased olemised olid vaimustavad. Kalev mängib sellist vanakooli jazzmuusikat, vintage-heliga kitarril ja teeb seda pühendunult. Ta ei kiirusta kusagile mujale proovi, ta on justkui teisest ajastust. Nagu see laulgi. Teisest ajast. Ja samas ajatu. Tol oktoobrilõpu hommikul, kui hakkasin Tallinnasse stuudiosse salvestusele sõitma, kuulsin autos Klassikaraadio “Lihtsalt nostalgia” saates sedasama laulu! Vakatasin. Polnud seda aastakümneid raadiost kuulnud! See tundus imeline ja võtsin seda “kokkusattumust” kui head märki. Ja nii kenasti, paari korraga, saimegi laulu linti. Ootasin kaua ja kannatlikult, et helirežissöör ja miksija selle loo valmis saaksid. Ootamine on midagi, mida olen õppinud nüüd nautima. Olen olnud alati pigem kärsitu. Tahtnud kohe tulemust kätte saada, kui miski haarab. Otsustasin, et selle laulu heli peaks olema vastukaa luks tänapäevasele steriliseeritud, kompresseeritud, digijoonlauaga kujundatud helipildile, pigem vanaaegne. Nii sai see veidi sahisev ja lainetav, et ses oleks rohkem “ajastuhõngu”, et tänapäeva kiirustavad inimesed hetkekski peatuksid, kui seda laulu kuulevad. Ja tempo on aeglasest aeglasem. Lauldud ja mängitud ilma välise efektitsemiseta, enesetõestusvajaduseta, edevuseta. Keskendudes laulu meloodilisusele ja mõttelele. Loomulikult. Hingestatult. Spirituoso. Tundsin stuudios lauldes, kuiväga on see mulle sobiv laul. Ma pidin seda laulu ootama, ma ei olnud selleks varem küps. Seda tuli esitada just nõnda, aeglaselt, tasaselt. Voolavalt. Vaiksel häälel. Sotto voce. Millised sõnad! Kui kõik maised soovid on läbi elatud, jääb veel igavikuline soov… 

Tahaks olla tuul, 

mis paitab latvu puudel 

Tahaks olla tuul, 

mis merel lained suudleb. 

Tahaks olla tuul, 

et emmata võiks sind mu kodu, 

hellad sõnad suul 

Tahaks olla vihm, 

mis põllud päästab põuast, 

lauge lumepilv, 

mis jõuluks õue jõuab. 

Tahaks olla aed, 

mis võõraid ikka eemal hoiab, 

kui neil meeles vaen 

Kui saaks, su mured kaasa võtaksin ma siis, 

mere taha viiks. 

Kust teed nad eal ei leiaks tagasi,

 kui saaks, teeksin tõesti nii. 

Tahaks olla päev, 

mis päikespaistes algab, 

tahaks olla päev, 

mis eilset eal ei salgaks. 

Tahaks olla päev 

täis lastekilkeid, rõõmsat naeru. 

Olla tahaks ma… 

Saad Sinagi nüüd kuulata seda laulu siit: https://www.youtube.com/watch?v=OQOKKx6beDg&ab_channel=HedvigHanson

Sellest laulust ei saa hittsinglit. Selle lauluga ei teeni me mingit raha. Seda laulu mängitakse ehk mõnikord Klassikaraadios, ehk keegi mängib veel Vikerraadioski mõnel mõtlikumal hetkel. See on tehtud lihtsalt enda jaoks, südame sunnil. Mõtlen, et nii, nagu see oli Kikerpuu viimane laul, võiks see minupoolest jääda ka minu viimaseks. Tundub küll, et kõik on öeldud. Aga kes tahaksid seda laulu endale, võivad mõne aja pärast küsida plaati Kalev Karlsonilt, tema mängib iga kolmapäeva ja reede õhtul raamatupoe “Literaat” kohvikus, oma vanakooli jazzi. Minge kuulama. Aeg peatub. Hetkekski. Isegi linnamelus. Kui kõlab sving. Ja hingestatud ballaad.

Ilmus Edasi. org portaalis, veeebruaris, 2023.