Kuidas teenida vähem raha ja rohkem rahu?

 

Mis mõttes - kuidas teenida vähem raha, võite te küsida. Vaja ju ikka aina rohkem raha teenida, et inflatsiooni ja kallinevate hindadega, maksude maksmisega toime tulla! Eks ta ole, nõnda võibki ennast lõpuks lõhki tõmmata. Ja tõmmataksegi.

Ühtpidi me peame ellu jääma ja selleks on vaja materiaalseid vahendeid. Teisipidi jällegi tahaks küsida, kuhu jääb siis rahu.

Sest mulle tundub, et kaht - raha ja rahu - korraga teenida ei saa. 

Teenimine on huvitav mõiste - mida keegi teenib. Mulle näib, et need, kes teenivad materiaalseid hüvesid - raha, edu, välist tunnustust, on samas igavesti täitmatud, sõna-otseses mõttes rahutud. Sest ükskõik, kuipalju oleks raha, või edukust, kiidusõnu,, ei näi see toovat ometigi rahu. Vaid hetkeks ja siis, selles sõltuvuses pead jälle hakkama selle üürikese hetke pärast rabelema.

Inimesed teevad meeletult tööd, et seda rahutust vaigistada. Nad toovad ohvriks isegi oma tervise või lähedased suhted, et tunda end ses rööprähklemises piisavana. Paradoks. Me soovime ikka üksteisele hingerahu ja jõuluajal rahulikke jõule, aga käitume vastupidiselt sellele taotlusele. Me kiirustame. Ma pole aastaid kuulnud kedagi ütlevat, et “mul on aega!” Ikka, et “nii kiire on!”

“Kuhu teil kiire on? Mis te olete ära teinud? Kas teie vaimne ja füüsiline tervis on korras, kas olete iseenda eluga rahul?” tahaksin vastu küsida. 

“Kuidas sa hakkama saad, kas toidu saad ostetud, maksud makstud?” küsis üks tuttav hiljuti minult sõnumisuhtluses, sest kokku saada pole enam inimestel aega. Vastasin, et saan. Et raha järele ei jää, disaineririideid ei kanna, reisida ei saa, aga et saan oma pojad toidetud ja maksud makstud. Ettenägematute kulude (nagu koera-kassi polikliinikuarved või autoparandus) puhul vahel pitsitab, aga pole nälga jäänud, õigupoolest oleme siin üsna rõõsad ja hästitoidetud. Et mul on olemas kodu ja rahu hinges, ma ei pea tegema tööd, mis mulle ei meeldi. Ja kui see töö, mida teen, ongi ebastabiilne, siis sätin oma väljaminekud vastavalt olukorrale. Aga et mul on aega. Iseendale. Ma ei taha kusagile kiirustada. Ma ei otsi pidevalt vaheldust, et meelt lahutada, kultuuri tarbida, erinevaid elamusi saada. Ma kulgen looduse rütmis. Et see, mis ma teen, oleks mõtestatud. Et ma tunneksin ära tõe. Et ma teeniksin enamat kui raha. 

Elu on lühike. Isegi kui ta on mõnel pikem kui teisel, ikkagi on ta lühike. Me peaksime mõtlema, mis on tegelikult tähtis. Mida me endast maha jätame, kui läheme. Ja kui me nooruses tormamegi, siis mingil hetkel peaksime aeglustama, mõtestama, toitma oma juuri ja samas sirutama ladva taeva poole! Ning kui meil on lapsed, ei ole minu meelest suuremat vastutust, kui neile eeskuju andmine, omakorda sellest, kuidas oleks tark elada. Hoolides endast, hoolid ja teistest. Endast hoolimine aga on eelkõige oma hingest hoolimine. 

Hiljuti tuli rongis mu juurde üks naine, et mulle öelda, kuiväga talle meeldivad mu laulud. Siis küsis ta, et kas mul on jõuludel palju kontserte. Seda küsitakse ikka tihti, sest on üldlevinud teave, et muusikutel on jõulude eel palju tööd. 

“Ei ole,” vastasin ausalt, kuigi see vastus oleks nõudnud pikemat selgitust. Siis on tavaliselt see hetk, kus inimene ei oska midagi vastata. Et kas see on nagu halvasti. “Te võiksite ikka rohkem laulda, teil on nii ilus hääl”, sõnas ta siis teema jätkuks. Ka seda olen ma kuulnud. “Eks ole seda tehtud kah!” vastasin omakorda pikemalt selgitamata, et selleks, et lauljal oleks palju tööd, peaks ta tegema popmuusikat või siis laulma taustaks, tantsuks. Mina aga teenin hinge. Oma hingemuusikat. See oleks olnud liiga pikk jutt võõraga rongis, kus teised pealegi pealt kuulavad. Ja ehk oleks jäänud arusaamatuks. Nii või teisiti võis minust jääda mulje, et olen uhke. Noh, äkki siis olengi. Uhke, et mul on anne, mida teenin, teenimata suurt raha. Sest ma ei müü oma annet odavalt. Odav tähendaks siis seda, et ma võiksin saada palju raha, ent olen end edevuse laadale müünud. Esineda tobedates meelelahutuslikes telesaadetes, rääkida oma eraelust kollases ajakirjanduses, figureerida igal seltskonnaüritusel ja reklaamida end tüütuseni, seda ei suudaks enam, seda enam, see ei sobiks kokku mu muusika ja tunnetusega.

Niisiis nokitsengi teha mitut asja - kirjutan, annan hääletunde, esinen vahel.. Ja olen kokkuhoidlik. Võimalus olla uhke, iseseisev, sõltumatu! Ja naerda vahel, kuivähe võib raha teenida. Viimastel nädalatel tegelen oma plaatide pakkimisega. Teen seda muideks rõõmuga. Valin kenasid loodusfotodega pakkepabereid, kirjutan sisse spetsiaalse pühenduse, teibin, lõikan, suhtlen tellijaga ja postitan. Käsitöö! Lumetormis ootasin täna varahommikul pakipostiautomaadi juures, et postitada. Ja saan selle ühe postitamise eest 15 eurot! Sest tavaliselt tellib üks naine ühe plaadi korraga. Aga kõik see on samas teeb südamele head! Ehk isegi karmale?

Ühel päeval, kui jälle plaate pakkisin, teatas mu jalgpalli MM-i jälgiv noorem poeg, et Ronaldo teenib aastas ligi 200 miljonit eurot.

Väga hea, ütlesin, mina teenin kohe plaadimüügiga 15 eurot ja kui müün veel kaks plaati, saan teile poest kaheks päevaks toitu osta!

Ausalt öeldes ei teeks mina vahet, kas keegi teenib miljonites või miljardites. Ma saan aru, et kuipalju on umbes sada kolmkümmend seitse tuhat eurot, sest see on suurim summa, millega mul on tulnud tegemist teha, kui maamaja müüsin ja linnaelamise ostsin. 

Mu elus on hetki, kus kassas kaardiga makstes saan teada, et “pole piisavalt vahendeid”. Koroonakriisi ajal, kui aastajagu polnud üldse esinemistööd, tegin ma taotluse Eesti Esitajate Liidule loometoetuseks, kust sain üle poole aasta miinimumpalka, lepingutingimusel, et mu sissetulekud ei ületaks paarisadat eurot. Kui siis ühel korral olin saanud Eesti Autorite Ühingust üle paarisaja euro ning sellest teadmatuses neid ei teavitanud, tuli mul tagasi maksta kahe kuu toetus. Siis toetas mind mõnda aega lauluõpetajast ema. Novot. Lõugaksin ma siiamaani “Neiu mustas kleidis” (palju kära eimillestki!), võiksin lahedalt elada. 

Ja samas ei võiks iial. Sest juba siis tahtsin ma sest popkuulsusest õige varsti vabaks, teha oma muusikat. Et mul oleks oma, tundlikum publik. Ning et ma ei peaks rebestama ööklubides oma häält ja hinge.

Teha vaikselt ja väikselt, endale truuks jäädes. Ja seda ma olen saanud! Loomulikult on paljudel loomeinimestel ja südamega väikeettevõtlust pidavatel inimestel ikka unistus, et nende tööd oleks märgatud ning et sa ei oleks päris miinuses, et see õhinapõhisus jätkuks.

Aga tuleb ka siis leppida, et nõnda nokitsejaid on palju ning et sul pole jaksu, et seda kõike suurelt reklaamida ja müüa. On lootus, et sind leitakse üles. Ja soe tagasiside ikka soojendab, innustab. Aga ka siis, kui ühel päeval tagasiside vaikib, peaks meil olema jõudu teenida ikka hingerahu. Kui see tee on olnud põhimõtteline valik. 

Paljud mu linnatuttavad õhkavad, kui näevad mu loodusfotosid ja teavad, kuipalju on mul aega jalutada, mõelda, süvenenult luua. Nad unistavad samuti maamajast aiaga, ent ise elavad kitsukestes linnakorterites ja maksavad kallist üüri. 

Kuid kui ma ütlen, et tulgu maale elama, muutku oma eluväärtusi, kohkuvad enamik, öeldes ikka, et maal pole tööd ega kultuuri ega võimalusi suhtlemiseks. Jah, igal valikul oma hind. Kuid kui armastada loodust, puhast õhku, vaikust ja rahu, kaalub see “puudujääk”  linnahüvede ülekülluse üles. Nõnda sain ma kümmekond aastat tagasi Tallinnast ära kutsuda oma ema, kes samuti väga kahtles, et kas tal oleks väikelinnas tööd - suurlinnas rabas ta ikka mitmel kohal tööd teha, et oleks raha! Õhtul laulis hotelli restoranis klaveri taga ja hommikul oli sellesama hotelli hommiklauas teenindaja! Mina nägin talle paremat elu. Ja ta oli selle otsusega rahul. 

Kahjuks ei suutnud ma veenda aga oma isa. Ütlesin talle küll, et kaua sa tuuritad selle komöödiateatriga mööda külakultuurimajasid, ikka hommikul proov, päeval sõit, õhtul etendus, öösel kojusõit, uinumine unerohu abil…Et võtku aeg maha, tulgu Tallinnast ära, kasvõi Viljandisse, võiks siingi teatris midagi teha, aga elutempo oleks rahulikum. Saaks oma lastelastega suhelda. Ei. Ta pidi olema tegus kuni viimase hetkeni. Aga viimane hetk oleks võinud tulla hiljem, kui oleks osanud end hoida, ma usun.

Mul on mitmeid tuttavaid, kes on öelnud, et nad ei tunne oma isa, sest isa polnud iial kodus, oli koguaeg tööl. 

See on ka tänapäevase maailma üks nukraid momente. Mitte ainult isad ei ole tööl, vaid ka emad. Ja vanaisad-vanaemadki töötavad viimase hingetõmbeni - nad ei pruugi pensionini jõudagi või siis kardavad, et ei ela pensionist ära! Mu sõbranna on kurtnud, et ta ema ei võta üldse ta lapselast enda juurde, sest on peale tööpäeva nii väsinud ja puhkepäevadel tahab puhata. 

Inimesed töötavad mitte ainult argipäeviti vaid ka puhkepäeviti - saan tihti töiseid e-maile reede hilisõhtul või laupäeval-pühapäeval.

Pole siis ime, kui ollakse kurnatud ja kaugel siis need vaimsed probleemid on, mis on tänase eduühiskonna suurim mure.

Küsisin tuttavalt muusikakooliõpetajalt, et kuidas ta jaksab töötada kolmes muusikakoolis korraga. Ta vastas, et kui ei jaksa, siis jääb haigeks. Inimesed töötavadki end haigeteks. 

Mis kasu siis on lõpuks sest teenitud rahast, kui oleme väsinud kõigest ja ka lähisuhted kannatavad, sest väsinud inimene on ka närviline. Kui täna hommikul oma plaadipostitamist ootasin, oli mu ees just üks närviline, nii 60ndates aastates naine. Ta ei saanud kuidagi hakkama selle puutetundliku ekraaniga, sõimas pakiautomaati ja sideoperaatorit, et “tahavad ainult raha!” ja ise toksis teravalt ja närviliselt neid nuppe. “Ma pean tööle jõudma!” kirus ta. Mõelda, kui juba varahommik sellise närveldamisega peale hakkab, mis siis sest vaesest inimesest õhtuks järel on? Aitasin tal neid numbreid vajutada, rahulikult. “Puutetundlik”, see võiks ju tähendadagi, et puudutada tundlikult. Mitte taguda vihaselt.

Mina aga postitasin oma plaadi rahulikult, kedagi sõimamata. Mõeldes kuidas paki saaja rõõmustab. Sadas laia lund. Siis võtsin autost koera, kes mind oli kannatlikult oodanud ja jalutasime. Ei kiirustanud tööle. Raha teenima. 

Kodus rookisin õues veidi lund, tuppa jõudes süütasin küünla, vältisin raadiost uudiste kuulamist ja lülitasin Klassikaraadio sisse alles pärast uudiseid. (sest isegi kui nad soovivad sulle “Kena päeva jätku”, on nad enne suutnud jubedate uudistega korralikult su kena olemist rikkuda ja seda on võimalik teadlikult vältida. Juba ainuüksi see uudiste-signatuur lajatab sulle nagu haamriga pähe!) 

Siis aga kuulasin mõnusalt “Lihtsalt nostalgia” saadet ja tegin endale aeglaselt hommikusöögi. Pühendumisega, kiirustamata.

Võite ju küsida, et kes siis arveid maksab ja kulusid klapitab, kui teha vaid seda, mis hing ihkab. Täiesti majanduskauge inimesena vastaksin siis, et eks tuleb elada tagasihoidlikult, kahandada kulusid. Eesmärk pühendab abinõu. Ma pole iial unistanud rahast, küll aga unistan ma ajast, kui elaksin veelgi tagasihoidlikumalt, kui praegu. Mul ei peaks olema nii palju asju! Võiksin enam-vähem kõik ära anda ja mitte midagi juurde osta. Askeetlus on mu ideaal ja teenimine peaks olema ikka seesmise sära ja vaimsema olemise nimel. Miskipärast arvan ma, et siis leitakse, antakse ka võimalus ka materiaalselt ära elada. 

Elu on liiga hinnaline, et seda mitte igapäevaselt pühitseda. Ja kuigi meile igalt poolt sisestatakse, et peame midagi ostma ning jõulueelne kingiralli kihutab meid tagant, on parim kingitus nii iseendale kui lähedastele ikkagi rahu. Püüdkem seda leida. 

Sest tõeline rahu ja õnn seisneb selles “kui sul on tuba soe ja midagi parasjagu kusagilt ei valuta”, kui laenata Valdur Mikita muhedat mõtet. Lihtsuses peitub suurim rikkus. Midagi, mida raha eest osta ei saa. 

Rahulikke jõule.