Loodustunnetuse kütkes. Remo Savisaar: "Pildist tähtsam on alati looduselamus."
“Võta kummikud kaasa!” on viimane sõnum, mille fotograaf Remo Savisaarelt saan, kui hakkan talle ühel esmaspäeval Tartumaale külla sõitma. Vahelduseks jaanuari hallidele vihmailmadele on ilm selge, isegi päikseline, ja kujutan autosõidul põnevusega ette, kuidas me esimene kohtumine võiks kujuneda ning kuhu sohu loodusemees mind viib, et on kummikuid vaja.
Silme eest käivad läbi maailmas parimate seas tunnustust kogunud fotograafi fantastilised kaadrid metskitsedest, jäälindudest, rebastest, kakkudest ja väiksematest sulelistest. Avastan Eestimaa teid, mida mööda pole ma iial enne sõitnud: Viljandi-Tartu maanteelt pööran Ilmatsalu peale, siis läbi Kärkna ja üle Amme jõe. Et mitte reeta tippfotograafi aastaid avastatud “jahialasid”, ütleb ta oma kodukoha kohta ikka, et ta elab “Vooremaa serval”.
Me pole enne kohtunud, ent koduuksel võtab mind vastu mustrilise kampsuniga pikka kasvu sõbralike silmadega mees ning juba esimesest tervitusest jääb tunne, nagu oleksime varemgi kohtunud.
Remo pere on päevasel ajal Tartus. Naine töötab arstina ning kolm tütart käivad lasteaias-koolis.
“Kui vanad su lapsed nüüd on?” küsin.
“Oota, ma pean arvutama hakkama!” vastab ta rahulikult.
“Nojah, need on ju pidevalt muutuvad suurused, eriti kui veel mitu last!” mõistan ma.
“Vanim on 11, keskmine 9, noorim 6… Aga jah, kui ma ütlen, et oleme naisega umbes kümme aastat koos olnud, siis ta vastab, et mis kümme, juba kahekümnele läheneb.” selgitab Remo.
Saan aru, et sel mehel on hetked looduses ja valgused-varjud olulisemad kui daatumid ja numbrid. Toa nurgas seisab veel kuusk, ning kuusel on samasugused ehted nagu minu kuuselgi – Remo enda fotodest tehtud loodusteemalised jõulumunad, kus peal oravad, tihased, rebased, kitsed – need on olnud mu lemmikud. Toa raamaturiiulid on täis loodusalaseid raamatuid ja ajakirju.
”Kas sa teed tahad?” küsib Remo.
“Mis teed sul on?” küsin.
“Ma ei tea, naisel on siin… virsikuteed ja jõuluteed.”
“No teeme siis jõuluteed!”
Istume diivanitel, Remo akna, mina kuuse all. Ruloo alt paistab Remo näkku päiksevihk, mis toob esile 41-aastase mehe hõbetanud habeme. Remo on õdusalt stoilise olemisega ning meie vestlus saab alata. Läheme algatuseks lapsepõlve.
Kuidas Su kujunemine loodusfotograafiks toimus?
Olin Karlova poiss. Käisime sõbraga tihti Emajõe ääres kalal, teine huvi oli arvutimängud, mis sel ajal just tulid. Nii meil suved möödusid. Mul ei olnud kunagi maavanaema kohta. Pääsesin sinna, kuhu rattaga andis sõita. Ihaste oli selline südamelähedane koht, seal on mõnusad männid. Oligi umbes kolm-neli kohta, kus pildistamas käisin – Aardla, Vasula…
Mäletad Sa oma esimest fotokat ja fotosid?
Avastasime fotograafiat koos sõbraga, meil olid Smenad, millega klõpsisime. Mu isal oli kogu kaadervärk, ja ta vannitoas oli isegi pimik, nii et ma ikka mäletan seda iseilmutamist ka. Maagiline, kui pilt ilmus paberile.
Olin siis vast 15-aastane, sõbral oli esimene digifotokas, mida ikka laenasin, ütlesin alati, et võta kaasa, ja ta võttis… Hiljem sain teiselt sõbralt juba kallimat fotokat laenata, hoidsin seda nagu essu pilpa peal, kartsin, et midagi juhtub – nõnda ma väikest viisi seda fotomaailma avastasin, tasapisi tekkis kirg.
Mõne aja pärast sain isalt Seniidi ja hakkasin sellega pildistama. Inimesi, loodust, vaateid, tänavapilte. Järgmine fotokas tuli naiselt, tal oli kompaktdigikaamera, 3 megapikslit. Sellega sai pildistada natuke linde, maastikke, tekkis juba ideid.
2004. aastal kuulutati välja üks fotokonkurss, mul oli idee ja läksin isa jutule, et mul oleks vaja head fotokat. Tehnika oli siis äärmiselt kallis. See kaamera maksis toona 26 000 krooni. Pluss optika. Isa oli üle Tartu linna tuntud hambakirurg Jüri Savisaar ja ta otsustas mind mu hobis toetada. Isa kaudu võiski see huvi tulla – tal ikka oli neid slaidikarpe –, kuigi me koos ei pildistanud. Saingi selle ihaldatud kaamera – Canon 20 D. Täna saab selle osta umbes 50 euroga. Kogu komplekti koos optikaga saab täna kätte 200 euroga ja sellega on võimalik teha superpilte. Aga selle konkursi ma võitsin ja see oli mu esimene suurem tunnustus. Auhinnaks oli kallis seebikarp, Olympus. Selle müüsin küll maha. Vaikselt olen neid tehnikaasju kasvatanud.
Aga esimesed fotod olid tänavapildid, valguse ja varju mäng, ka sporti pildistasin.
Remo näitab mulle oma esimesi fotosid. Tänavapilt Tšehhis. Sajanditevanune aken, krohvitud hele majasein ja punases retroriietuses keskealine blond naine pika sammuga astumas… Teine, mustvalge foto. Vanalinn. Eakas mees, soni peas, vana kooli kohver käes, läheb seljaga vaataja poole, pikad varjud saatmas… Kolmas, samuti mustvalge foto. Ülaltvaates. Dünaamiline. Poisid mängivad pinksi. Varjud on kontrastsed ja mängivad kaasa.
Heliseb telefon, fotograafil palutakse teha õpilastele fotokoolitus inglise keeles. Remo vaatab kalendrit ja lepib aja kokku.
Nii et Sa oled suuteline tegema koolitust ka inglise keeles, Sul on spetsiifiline sõnavara selge?
Ikka, kuna ma loen sellest teemast nii palju. Olen teinud koolitusi näiteks Itaalias. Nüüd oli soov, et korraldaksin noortele mobiilipõhise fotokoolituse – miks mitte, on kusagilt alustada. Ja mul on just selline koolitus üles ehitatud: nägemisõpetus – kuidas kaadrit näha.
Telefonide fotokas polegi siis fotograafide jaoks täielik nonsenss? Öeldakse ju, et parim kaamera on see, mis on käepärast.
Nii on. Mul oli koostööprojekt Samsungiga, tänapäevaste telefonide fotokaamera kvaliteet on nii hea, et neist fotodest saaks vabalt välja lasta näitusetööd. Mul on telefoniga pildistades alati HDR sees – see pakub suuremat valgusdünaamilist ulatust.
Ja isegi fototöötluse võimalused on telefonides olemas. Keera värve, tonaalsusi, paranda kadreeringut, silu ja udusta, romantiseeri. Kas sellega ei lähe harrastajad mitte liiale?
Vahel küsitakse, et kui palju sa fotosid töötled, kuidas su fotod nii värvilised on. Mina töötlen minimaalselt. Selle värvilise hetke pärast olengi ma ju välja läinud. Olen aastaid selle nimel tööd teinud, et valgus ja tehnika tooksid värvid ja kirkuse välja.
Ma järgin ka rahvusvahelist fotoeetika koodeksit, ma ei ilusta pilti.
Isegi oksi ma ei eemalda – neid asju võib teha, aga siis peab kindlasti seda ka mainima.
Portreefotode puhul on töötlus muidugi standard. Olen seda kunagi ka grupipildiga teinud – kui sul on fotol mitukümmend inimest, siis kellelgi on ikka silmad kinni. Tõstsin need pead teiselt kaadrilt ümber.
Millised olid Sinu esimesed loodusfotod, kus nägid, et ohoo, nendega võib rahule jääda?
Meenub 2005. aasta reis Kihnu saarele, kui sain pildistada liivatülli – see on rannikulind. Kui sain temast head seeriad, siis tundsin küll, et oh, need on head! Mõtlesin, et kui saaks ühes kuus kasvõi ühe hea pildi. Siis sain kadakatäksist kena pildi ja tõdesin, et tulebki iga kuu mõni väga hea foto. Näed, siin see foto on, kena isaslind – ilus taust, ilus esiplaan, kena poos, valgus. Ja kui see avaldati Eesti Looduses, siis see muidugi innustas.
Oma hiljutises Instagrami postituses näitasid Sa õige eksootilise välimusega lindu, roosakas-lillaka rüüga. Ma polnud sellist näinudki.
See oli männileevike, äärmiselt haruldane, talvine külaline. Igal aastal ta siia ei satugi.
Looduse puhul oli palju avastamist, veel 15 aastat tagasi olid mu loodusteadmised viletsad. Mäletan, kui tegin ühe esimestest parematest linnufotodest ja mõtlesin, mis lind see on. (Remo otsib arvutist seda fotot ja küsib minult, kas tean seda lindu. Valge kõhuga ja täppidega. Ei teadnud.) See on meie maal väga tavapärane lind – hallrästas! Ja sealt ma hakkasingi uurima, järjest enam ja enam teemasse süvenema.
Nüüdseks tead Sa vist kõiki Eestimaa linde?
Mitte ainult Eestimaa linde! Aga enne kui hakkasid päris fotod tulema, tegin ikka kõvasti eeltööd, surfasin PhotoSigi keskkonnas, kus oli esindatud rahvusvaheline seltskond, analüüsisin iga päev enda jaoks parimaid loodusfotosid, et mis on need elemendid, mis panevad selle pildi minu meelest tööle. See oli vajalik õppeprotsess. Mõni arvab, et see on anne, aga silmatreenimist peab ka õppima, sa pead oma ande avamiseks võtme üles leidma.
Mõnda fotograafi häirib, kui peab pidevalt samu radu käima, nad tahaks midagi uut. Mina ei otsi midagi uut, vaid võtan vastu selle, mida loodus ise pakub. Mulle samad rajad sobivad.
Eelmisel aastal oli mul võimas pildiprojekt habekakust. Nüüd on ta kuulus, on ka filmis läbi käinud. Filmis “Eia jõulud Tondikakul” olid minu habekaku pildid. See habekaku lugu oli juhus – mu sõbra juurde Alutaguse metskonda tuli habekakk, kusjuures mitte üks, vaid kaks kakku. Ja sellest sai alguse pikk protsess, et harjutada linde minuga – see on üks kord elus tekkiv võimalus, sest igal aastal pesitseb see lind uues kohas.
Käisin neid aktiivselt jälgimas. Naisele, kes planeeris puhkuseasju, ütlesin, et jaanipäevaks on see läbi. Aprilli alguses hakkasin jälgima, mai keskel koorusid kaks poega. Pojad kaovad ruttu pesast ja neid on pea võimatu uuesti leida, aga leidsin nad üles juulis ja nii venis vaatlus veel augustisse ja septembrisse – ma tundsin, et ma pean ja tahan neid jälgida iga päev. Kohapeal olin 4–6 tundi, kammisin kogu metsaala läbi, 10–12 km, see oli äärmiselt raske. Kui kord 4 päeva järjest linde ei näinud, siis tuli masendus peale, aga tegin endale selgeks, et habekakk ongi midagi erilist, pean pingutama. Kaardistasin, panin kirja kellaajad, nende meelispaigad. Hiljem nina või sisetunne ütles, kus nad võiksid olla… ja lõpuks oli ikka müstiline tunne küll neid üles leida.
Kuidas tunneb loodusfotograaf end sellises soojas ja sombuses talves, nagu meil nüüd on?
Ma igatsen valget, külma ja krudisevat lund. Üle-eelmisel nädalavahetusel sain seda krudisevat lund tunda, sõitsime tütardega Järvseljale – siin Tartu ümbruses oli kõik roheline, seal oli palju lund. Praegu aga tunnen, et ei saa lumist pilti postitadagi! Kuidagi ei sobi nagu tegelikkusega. Muidugi on igal ilmal oma võlu, aga nüüd vaheldub ilm väga kiiresti. Laupäeval oli korraks selge, siis oli mul esinemine, mõtlesin, et ehk siis pühapäeval saan loodusesse… aga pühapäeval oli juba koerailm.
Jääd Sa vahel metsa ööbima?
Olenevalt piirkonnast. Püüan ikka ööseks koju tulla – perekond ootab, soe toit…
Muidugi pakub see omamoodi elamust. Olen metsisemängu jälgides ikka nõnda külmetanud, et mõtlesin, et suren sinna ära. Aga nende mängudeks peab olema spetsiifiline ilm, teatud tingimused. See oli 5–6 aastat tagasi. Alguses oligi nii kena ilm, nagu ilmateade lubas. Siis aga hakkas vihma sadama, magamiskott oli läbimärg ja siis varsti jääs. Mul metsik tehnika kaasa veetud, teadsin, et ei saa pimedas metsast enam öösel välja, tookord tundsin seal kottpimedas padrikus küll õudust. Kuidagi püüdsin end öösel soojas hoida, hommikul märjad vettinud vatiinist püksid jalga.
Muidugi pakub see omamoodi elamust. Olen metsisemängu jälgides ikka nõnda külmetanud, et mõtlesin, et suren sinna ära. Aga nende mängudeks peab olema spetsiifiline ilm, teatud tingimused. See oli 5–6 aastat tagasi. Alguses oligi nii kena ilm, nagu ilmateade lubas. Siis aga hakkas vihma sadama, magamiskott oli läbimärg ja siis varsti jääs. Mul metsik tehnika kaasa veetud, teadsin, et ei saa pimedas metsast enam öösel välja, tookord tundsin seal kottpimedas padrikus küll õudust. Kuidagi püüdsin end öösel soojas hoida, hommikul märjad vettinud vatiinist püksid jalga.
Olen ka korraliku pakasega tehnikaga läbi järvejää vajunud, esimese hooga ei saanud välja ka… ajasin männileevikesi taga! Muidu oli jää paks, aga sattusin roostiku serva, kus oli rohkem vee liikumist, ja vajusin. Mäletan, et mõte liikus kiiresti, jalad põhja ei puudutanud, käisin korra üleni veel all ära, aga õhku täis jope lükkas mu korgina vee peale. Jää peale alul ei saanud, aga siis pikapeale kuidagi sain jalad üles ja veeretasin end välja. Tehnika, see läks mahakandmisele…
Mulle jäi ühest telesaatest meelde üks Su ekstreemne, äikesega kaelani vees olemise lugu…
See oli õudne hetk küll. Teadsin, et ma ei jõua sealt välja, sest olin 20 minutit sinna sisse läinud, varjetelk metallkaartega pea kohal. Niisiis ootasin ja kannatasin. Jube oli. Samas see, mida ma nägin, oli väga ilus – sadas rahet, jälgisin hallpõsk-pütte. Veeaur, müstika. Sellest kusjuures teravaid pilte välja ei tulnud, olud läksid käest ära, vihma peksis, esilääts oli läbimärg, udu ka ladestus, äike lõi sinnasamasse lähedale puusse, nõnda et mul hakkas kõrvus vilistama. Näe, siin on see foto – lind vaatab taeva poole, ise pesal haududes ja tohutu rahe sajab kaela.
Ega ma üldiselt rumalusi ei tee, kuigi mõned arvavad, et näiteks emakaru poegade järel hiilimine on rumalus.
Aga eks need hirmud tule ka teadmatusest. Ma olen ju loomade käitumist ning seda, mis rünnakule eelneb, palju uurinud. Mul on töö tehtud. Raamatud, loodusfilmid on õpetanud, kuidas loomad käituvad. Emakaru ei tule kohe kallale, vaid teeb hoiatuse. Kui oled poegade ja ema vahel, siis on küll kehvem seis, aga kui nad on koos, siis ta hoiatab ning ka rünnakut ei pruugi ta lõpuni viia.
Metsikust karust olen teinud portree, vahemaa oli alla 10 meetri. Tema oli puu otsas, mina ei olnud! Vastupidi oleks viletsam olnud. Öine mets, ka seda kardetakse. Aga kui tead, ei ole seal midagi karta. Karta tasub teist inimest ja hulkuvaid koeri. Mulle on põldude vahel ka koer kallale ässitatud!
Mida Sa siis tegid?
Rääkisin selle koeraga ja sain vaikselt ära kõndida. Ta näitas küll hambaid, see oli jube. Lapsena, 1. klassis, pidime koolikutseid inimestele postkastidesse viima ja ühes aias ründas mind koer, sain kõhtu hammustuse, seepärast ma koeri kardan ka.
Mis kuulub peale pildistamise veel fotograafi töö juurde?
Lisaks fotokoolitustele teen loodusõhtuid, siis giidina matku – välimatku, kus räägin loomadest-lindudest ja peame neile ka lähedale pääsema, et pilti teha. Arusaadavalt on need väiksed grupid, 2–3 inimest. Räägin kompositsioonist, lähenemisest, valgusest, milline rakurss oleks hea jne.
Ükskord pahandasin ka – see oli Emajõe ääres, kui jäälind maandus otse meie ette. Ütlesin, et keegi ei liigutaks, kui nägin järsku, et minust paremal tõuseb fotokaamera… ja lind lendas ära. Liikumatult oleksime saanud lindu jälgida paar minutit, ta oleks harjunud ja siis, kui ta oleks pööranud pead, oleks väga aeglaselt võinud tõsta kaamera.
Pildist tähtsam on alati looduselamus.
On Sul fotograafias eeskujusid?
Siis, kui alustasin, mul Eestis väga palju eeskujusid ei olnud. Aavo Põleniku linnufotod jäid mulle küll toona silma. Need eristusid teistest. Oma arenguteel on mulle olnud suureks eeskujuks prantsuse loodusfotograaf Vincent Munier. Minimalistlikud maastikud, valgusemängud, lummavad kunstiteosed. Ka ameeriklane Jim Brandenburg, ta on juba päris eakas mees. Jälgin ka sadu fotograafe, noori Saksamaalt, Hollandist jne.
Kas Su tütardel on ka fotohuvi tärganud?
Kui mu keskmine tütar nägi mu fotosid sinililledest, tahtis ka kevadel metsa kaasa tulla, et samuti sinililli pildistada. Läksime loojanguajaks, alguses pildistasime koos, aga siis, kõige magusamal ajal, keskendusin ma ise pildi tegemisele ja tema tüdines või oleks tahtnud rohkem tähelepanu. Eks esimesed fotod tulevad ikka udused ja innustus läheb üle, see nõuab praktikat. Aga sügisel tegi ta juba ise häid pilte, mind üllatas, et ta kasutas püstkaadrit, see nõuab enamat nägemist. Need võiks juba saata laste fotokonkursile. Ent sellist asja ma ei poolda, et kadreerin lapsele kõik ära ja tema siis vajutagu ainult nuppu. See pole enam lapse nägemus.
Kas Eesti on Sinu meelest looduse mõttes paremaid paiku elamiseks?
Loomulikult, kusagil Brüsselis elada oleks küll kohutav! Mina olen siin väga õnnelik. Siit 25-minutilise autosõidu kaugusel oleksime juba ilveste elualal, ka metsakakulised on kõik lähedal.
Praegu on kurb teema metsaraie, see on igal pool ja jõudis ka ilveste elukohta. Võetakse ka sealt, kust võtta ei ole. Skeemitatakse, et teeme teeääri laiemaks. Tegelikult ei kuulata, mida teadlased räägivad, ja inimesed ei jõua süveneda, kus tõde on. Valutan ikka südant, olen siin kodukandiski hingelähedast metsa kaotanud. Need olid kodustatud metsad oma lugudega, teadsin, kes kus elas – see puudutas valusalt.
Ka giidimiskohad kadusid, sest loomad kadusid ära. Pidin otsima uue koha. Siin kodu juureski võeti maha üks viirpuuhekk, kus olid erinevad linnud, 15–20 eri liiki linde käis aasta jooksul siin, pesitses 3–4 liiki – näiteks siidisabasid pildistasin just siinsamas. Hekk võeti maha, põhjenduseks öeldi, et hekk oli käest ära, et kasvab uus. Seegi oli väga valus.
Kas Sa tunned fotograafina ka missiooni oma tegevusega Eesti loodust kaitsta?
Ikka tunnen. Kaitstakse seda, mida tunned.
Piltidel püüan inimestele selgeks teha, keda on vaja kaitsta.
Mets on ju tohutu ökosüsteem, kõik omavahel seotud. Aga selliseid kolepilte looduse kaosest, kus on näha rämpsu või lageraiet, ma ei tee.
Kas Sa pead silmas manifestiga, sõnumiga fotosid? Äkki peaksid neidki tegema?
Äkki peaksingi? Aga mind see ei kõneta, ei kõneta. Eestlane ei ole ju protestija, eriliselt pead ei tõsta. Tunnen, et kui ma ka olen midagi välja öelnud, on see mulle kätte maksnud, kui teema on puudutanud metsa. Mõned firmad ei taha enam koostööd teha. Ma ei ole oma väljaütlemistes kunagi ründav olnud, vaid viidanud probleemi olemusele ja sellele, mida see tähendab.
Kui võetakse maha mets, kus pesitseb kakuline, ja öeldakse, et lind lendab “kõrvalmetsa” ja pesitseb seal edasi, siis nii lihtne see asi ei ole. Head pesitsuskohad on juba hõivatud ja pesametsa kaotus tähendab seda, et meie loodus lihtsalt vaesub. Liigi arvukus on niigi madal ja teist sobivat kohta ta naljalt ei leia.
Kas meie talvised soojakraadid on looduse ka segadusse ajanud?
Jah, loodus on soojusest segaduses, salutihane ja sinitihane laulavad juba kevadiselt. Hiiumaal on sinililli nähtud, kukeseeni ka leiaks, austerservik kasvab. Emane karu pidi küll magama, praegu on karudel juba pojad, aga kui isakarul on küljealune märg, vahetab ta kohta ja kaotab nii energiat ja nõnda on raskem kevadele vastu minna.
Öeldakse, et eestlane on loodusrahvas. Kuis Sulle tundub, on ta loodusrahvas või võiks rohkem olla?
Võiks muidugi enam olla, aga üldiselt usun, et ikka on loodusrahvas. Nüüdsel ajal küll vähem, kuna on nõnda palju linnastumist, aga õnneks on ka vastupidist liikumist. Muidugi olid armsad ajad, kui igas külas oli poeke, kool. Ka minu külas ei ole enam poodi.
Kui tihti Sa Tartus käid?
Ega mul linna väga asja ei ole. Üritustega seoses peab ikka vahel käima. Aga nõnda mu talvised päevad lähevad: hommikul vastan meilidele, ajan tööasju, päeval, kui on valgust, lähen loodusesse, kui on hetki, pildistan. Õhtupoole tuleb pere koju, siis, kui olen fotosid teinud, valin veel neid. Nädalavahetused püüan jätta pere jaoks. Suvel tõmbab mind ka rannikutele, mere ääres on lummavat avarust.
Päike sätib end loojangule, veel viimane aeg õue valgust püüdma minna. Paneme kummikud jalga ja matkame läbi Remo kodulähedase võttepaikade raja. Lummav on kuulda, kuidas Remo kutsub värbkakku. Vaikselt vilistava häälega, üks kutsung on staatilisem, teine kõlab meloodia poolest nagu “Rongisõit”. Imestan, et lind peaks kaugusest nii vaikset kutset kuulma. Saan aru, et meie rääkimine ei soodusta loomade-lindude nägemist, aga see polegi täna eesmärk, kuigi vägev objektiiv on Remol siiski kaasas. Astume ojasse, Remo ulatab mulle käe ja korraks tuleb täiesti kevadetunne – õues on nii soe ja veed voolavad, pajuurvad on suured, niisamuti rohetavad pungad põõsastel.
Remo näitab veel kopra elamisi ning jutustab jäälinnust, keda ta sealsamas oja ääres jälgimas käib. Ojasse on ta torganud tokid, jäälinnule mõnusaks maandumiseks. Mõtlen, et loodusfotograaf on vist üks kannatlikumaid mehi. Tunnike jalutamist ja õues ongi hämardunud. Seekord jäi mul värbkakk nägemata. Kuigi Remo jutu järgi võib vahel ka nii olla, et värbkakk jälgib hoopis teda – peale pikka otsimist ja juba minekule seadmist ütleb mingi kuklatunne, kuhu pilk pöörata, ja seal ta on, lind vaatamas mehe poole. Remo tunneb kahetsust, et ei saa mulle uuel aastal oma kalendrit kinkida, ta näitab autos tühja pappkasti, kus need kalendrid tal olid, ja ütleb, et kõik on otsas. Ütlesin siis, et broneerin järgmise aasta kalendri varakult ära, ja me naerame ning lehvitame hüvastijätuks.
Koju jõudes avastan rõõmuga, et mu Eesti Looduse kalendri veebruarifotol on Remo kaunite silmadega metskits. Guugeldan veel ta fotosid ja valin ühe kuningliku metskitse portree lumisel taustal ka oma arvuti avafotoks. See oli üks loomulik, looduslik kohtumine, mis jääb saatma kauemaks.
Avaldatud 19. jaanuaril edasi.org lehel.
ReplyDelete