"Praegu on hullumaja!"
Mu vanem poeg oli viieaastane, kui küsis oma äkilise loomusega väikevennalt: “Kas tahaksid lahti saada kuradikesest endas? Sa pead hästi kiiresti jooksma ja ütlema: “Kurat, lase minust lahti!”. See oli naljakas. Tõsi, otsene muumitrollimultika mõju, ent ometi õiges kontekstis ja mõtlemapanev – kui me mõjume teisele inimesele, kellega koos elame, kuidagi häirivalt, tuleb meil hakata end kasvatama. Sellest võiks olla kasu nii teistel kui ka eelkõige iseendal.
Kõikidest meie iseloomu iseärasustest ja erivajadustest ei jõuaks ühe artikli jooksul rääkida, aga võtan siis seekord ette just selle kuradi. Kuradi, mida me väljendame keeleliselt, kas otse sarvilist nimetades või siis läbi vandesõnade. Tegelikkuses peegeldavad need sõnad ju ka meie sisemaailma ja võiksime olla tähelepanelikud, kuidas me väljendume, sest sõnal on energia ja jõud.
Ma ei oleks vist selle teemani jõudnud, kui üks sensitiivne naine, kellega tutvusin mõned päevad tagasi, poleks sellele viidanud.
Nimelt olen ise üsna tundlik selle suhtes, kuidas keegi väljendub – mind häirivad parasiitsõnad keeles, viimastel aastatel ütlevad paljud igas lauses “vaata” ja ma ei jõua ära oodata, millal see möödub. No ja siis see “lambist”. Tundub täiesti mõttelage.
Ma ei aja juuksekarva lõhki. Näiteks kui enamik kasutab sõna “tänud”, mis olevat vale vorm, nagu mu keelehuvilisest ema ütleb – kui inimene on ikka tänulik, öelgu siis pealegi “tänud” mitmuses, kuigi õigem olevat öelda “palju tänu”. Ärgu olgu see tähenärimise koht.
Pigem on mind häirinud just see seosetus, “lamp”!
Aga jah, mõned päevad tagasi osutas niisiis üks sisemiselt tark ja kena hing sellele, kuidas ma ise väljendun. Ta haaras mul sõnasabast, kui ütlesin lause: “Ausus on mulle jube tähtis!” Ta naeris ja ütles: “Jube!” Või siis et “ma võtan kõike õudselt südamesse”. Õudselt!
Ma ei vaielnud tema viitamisele mu sõnakasutuse suhtes vastu, ei õigustanud end, vaid tõesti mõtlesin kaasa.
Neil sõnadel – “ jube”, “õudselt” – ongi ju energeetiliselt raskepärane olemus. Öeldakse ju ka “jube ilus”, olen kuulnud isegi ingliskeelse väljendi “drop dead beautiful” tuletist – “sure-maha-ilus”!
Veel täheldas see tähelepanelik naine, et kasutan väljendit “täitsa lõpp!”, ning soovitas mul öelda pigem “täitsa algus!” Täitsa õigus! Hoopis parem tähendus. Ja häälestus. Kui imestad millegi üle, olgu siis negatiivseski mõttes, on ju ka filosoofiliselt targem öelda pigem “täitsa algus!”, sest sealt, arusaamatusest või isegi hukkamõistust võiks ju hakata õppima sootuks aktsepteerimist?
Olgu pealegi – kõnekeel, släng, laenud muudest keeltest võivad olla ka “keelearengulised” ilmingud, ent räägime siis kitsamalt, nende kuratlike vandesõnade kasutamisest.
Alati on muidugi poolt- ja vastuarvajaid ja üks arvamus on, et ropendavad inimesed on ausad. Et nad kohe kindlasti ei püüa meeldida, olles viisakad. Ometi, ropendava inimese kõrval olla pole kuigi meeldiv. Sest tema energias on kibedus sees. Ka ma ise vannun vahel, kui olen väga vihane või miski asi nurjub ja kohe on vaja see vägisõnaga välja öelda. Püüan end kasvatada, aga tunnistan ka, nagu paljud on öelnud – vägisõna ütlemine võib aidata vimma leevendada. Korrakski. Nõnda olen ka oma poegadel lubanud – ehk ka iseennast vabandades –, et kui teinekord sulle ikka kivi varbale kukub, võid öelda midagi krõbedamat, aga pidevalt jutu sees vanduda ei tohi. Nooremal pojal on hetkel see vandumise-aeg ning “raisk” ja “kurat” tulevad üle huulte liiga tihti. Eriti tundlik olen ma just kuradi nimetamise suhtes. Need muud “karvased neljatähelised” talun ma paremini ära kui selle kuradi. Miski sisetunne on minus, miski kartus, et kuradikesest endis peame lahti saama. Temaga ei ole hea sõbrustada.
Kuradil on minu jaoks hoopis teine tähendus. Jah, ma pigem eelistan öelda “jumal küll”, kuigi ka jumala nime polevat hea asjatult kasutada. Ikka tänus või palves või ka lootusetuses.
Puhastades oma keelekasutust, saame puhastada ka oma sisemaailma. Need on omavahel seotud nagu keha ja vaim. Terves keeles terve meel!
Olgu pealegi, et vanduv inimene võib olla aus, aga aus saab olla ka teistmoodi. Mitte võltsviisakuses, vaid teadlikus väljenduses.
Vanduvad inimesed on tihtipeale ikkagi elus kibestunud, närvilised ja nõnda ei ole vandumine mitte ainult väline, vaid meie sisemisi nõrkusi, sõltuvusi, ka rumalust paljastav. Ja kui läheme sügavamale “sõnade taha”, siis näeme, et see pole mitte ainult pealispind, vaid ikkagi korrigeerimist vajav sisemaailm.
Mida külvad, seda lõikad
Kuidas siis ausalt väljenduda , kui sulle kivi varbale kukub, kas otseses või ülekantud tähenduses? Siin ei aita kindlasti mitte ka näiliselt mahedamad vandesõnade asendajad, nagu “joppenpuhh!” või “putkavaht”… aga kui prooviks öelda: “Ai, valus!”
Nii nagu see nainegi märkis, me väljendame end tihti hoopis teisiti, kui tegelikult tunneme. Ta tõi näitena selle, kuidas me haiget saanuna võime teisele karjuda: “Kao ära!” Kuigi tegelikult tahaksime öelda: “Ma sain haiget ja ootan, et sa lohutaksid mind!”
Paneb mõtlema? Ka laste puhul öeldakse ju, et hetkel, kui ta jonnib ja sa tahaksid kõige rohkem minema minna või ütled talle lihtsalt: “Ole vait!”, vajab see laps just kõige rohkem su kohalolu… raskel hetkel on lahendus tegelikult kõige lähemal!
Roppusi pilduvate või kuradeid vanduvate inimeste puhul võib siis kokkuvõtvalt teha sarnase analüüsi: ehk on talle liiga palju öeldud “ole vait!”, teda ignoreeritud, ja nõnda kaitseb ta end roppuste ning vandumisega. See on tema viis olla “asjast üle”.
“Elu on karm, aga ebaõiglane!” – üks küüniline mõte, millega teravmeelsemad meist end häälestavad. Veel hullem, “kõvade meeste” ütlus kõlab: “Life is a bitch and one day you’ll die!” (“Elu on hoor ja ühel päeval sa sured!”)
Millise energiaga me siis elame, loome, ja mida me loome? Mida me külvame, olles sarkastilised, küünilised?
Kui tegelikkuses on elu ju võimalus, kingitus, mille eest peame iga päev tänulikud olema. Kui meil käed-jalad otsas ja pea, mis töötab, süda, mis tunneb. Elu paneb meid proovile, selge see. Kas raskustes kibestud või rühid edasi, tahtes teada saada, kuidas see pusle kokku käib ja mis pilt sealt avaneb ning kas me ise saaksime seda pilti kujundada?
Tean üht meest, kelle igas lauses on sees kurat, õigemini “krt”. Ükski laps ju ei sünni kuradikesega eneses, ent me kasvatame eluraskustes selle kuradi tihti enestesse – justkui kaitseks. Vastuoluliselt aga hakkab see kurat elama meis kui parasiit, määrates meie tegemisi, olemisi. Küll tahaks sellele mehele öelda – proovi saada lahti kuradikesest eneses, vaata, mis muutub, saad ehk parema tervise, rahuldustpakkuvama töö, avarama sisemise tunde.
Viimased aastad ma muud inimestelt ei kuule, kui et “praegu on hullumaja”, millega siis kirjeldatakse kiiret ja/või segast olukorda elus. See mõiste, mida mantrana kordame, hakkab riukalikul moel määrama meie teadvust ning pole siis ime, et me elamegi nüüdsel ajal kollektiivselt hullumajas. Ühtpidi vabas maailmas ja ometigi lõksus… äkki peaksime muutma oma seadistust, alustades ümbersõnastamisest?
Jälgigem ja valigem siis oma väljendusi – sõnal on tähendused, mis võivad meid mõjutada enam, kui arvame.
Comments
Post a Comment