Elutähtsad küsimused uisuplatsil

 

Minu jaoks on Viljandi eelkõige uisupealinn. Tõesti, see, et siin talviti igal veekogul uisutatakse, väikestest lastest pensionärideni, oli mulle imeline avastus. Juba esimeste krõbedamate külmade saabudes on näha inimesi lumelabidatega jäätunud veekogude äärde suundumas, et endale pisikestki uisuplatsi puhastada. Enne kui ükskord suuremad masinad jäähoolduseks saabuvad.

Õpin minagi paremini uiskudel tasakaalu hoidma, et viljandlaste hulka sobituda. Igal talvel tuletan jälle seda liuglemist uuesti meelde, sest minu lapsepõlve kodulinnas puudus uisukultuur ja nähtavasti ei saa minust iial viguruisutajat, pigem olen siis vagur uisutaja! Aga kui tunde taas kätte saad, on vahva! Enne, kui suuremad järved jäätuvad, uisutatakse tiigikestel, avastasime poistega ka enda uue kodu lähedal ühe sellise suurema tiigi ja sättisime ühel õhtul sinna uisutama. Ikka lumelabidas ja hari kaasas – et vahepeal tuisanud lund eest ära lükata.

Seal tiigi ääres oli lisaks meile ka üks isa kahe väikese pojaga, isa lükkas lund neist hoopis eemal ja mitte tiigilt, vaid lumiselt nõlvalt, ehk siis poegadele kelgurajaks… Väikesed poisid aga jälgisid huviga meie tegevust.

Nad istusid lumes ja vaatasid, kuidas mu pojad uiske jalga panevad, lund roogivad, ja püüdsid kuulatada, mida suuremad poisid omavahel räägivad. Minu noorem poeg tuiskas uiskudel ja tegi neile korralikku kino, hüpates vahepeal uiskudel lumehange ning rallitades lumelabidaga kui pöörane.

“Ära kihuta nõnda!” hüüdsin pojale. Ei tema enam ema kuula!

Väikesed poisid justkui püüdsid aru saada, et kes on kes. Küsisin siis neilt, et ega neil lumes istudes külm ei hakka.

“Meil on soojad riided!” vastas suurem poiss asjalikult.

“Meil on soojad riided!” kordas väikevend talle järele.

Minu pöördumine ajas nad aga lumest püsti. Nad tuterdasid üle jää minu juurde, mina panin veel uiske jalga. Nende uudishimulikud silmad särasid tänavalaternate valguses, väiksemal poisil rippus helkides ninast välja tatipulk, mida ta aeg-ajalt ära limpsas…

“Mina olen Rasmus ja ma olen 6-aastane ja mu vend on Markus ja tema on kolmene. Me käime Mesimummu lasteaias, mina käin Kärjemesila rühmas, venna käib Pisimesila rühmas,” teatas vanem vend tähtsalt.*

“Ahaa, väga toredad nimed teil ja sama vanusevahe nagu minu poegadel!” vastasin ja paistis, et see vastus tegi nad rõõmsaks. Nad said aru, et mina olen nende suurte poiste ema.

Väikeste poiste isa kühveldas endiselt mitusada meetrit eemal lund ja mulle meenus, kuidas me maal elades talviti samamoodi järvejääl käisime. Pereisa kühveldas lund, et saaksime koos uisutada. Lõpuks aga sattus ta uisutamisest nõnda sõltuvusse, et tema uisuringid läksid ajaliselt üha pikemaks ning jäid meie tempost ja lähedusest järjest kaugemaks. Kuni me lõpuks ei näinudki teda enam silmapiiril…

See isa paistis samuti nautivat oma eraldiolekut (ehtne introvertne eesti mees!) ja füüsilist tööd lumises õhtus, pereema ei olnud kaasas, ju anti talle veidi puhkust (või ta siis valmistas perele õhtusööki).

“Me elame sealpool, viimases majas,” ütles Rasmus ja näitas vasakule. “Kus te elate?”

“Me elame just teisel pool, kah peaaegu viimases majas,” ja näitasin paremale.

“Emps, tule uisutama!” hõikas nüüd mu vanem poeg etteheitval toonil. Tegin vaikselt oma esimese ringi, samal ajal harjaga lund pühkides, ja jõudes tagasi väikeste poiste juurde, võtsin hoogu maha – nad nagu ootasid, et saaksid midagi küsida.

Ennetasin neid, küsides, kas nad tahaksid ka proovida harjaga jääd puhastada. Nad tahtsid. Nende isa oli nüüd vaateväljast hoopis kadunud.

“Aga kus on poiste isa?” küsis nüüd Rasmus ja Markuski vaatas mu poole, oodates vastust. Tundus, et keegi oli nende jaoks meie perepildist puudu.

“Poiste isa on oma kodus, ta ei ela meie juures” vastasin ja suundusin oma ringile.

Uuel ringil sain uue küsimuse. “Aga miks isa on üksi?” Seda küsimust ma ei oodanud. Olin kimbatuses, mõtlesin oma peas hoo pealt välja erinevaid vastuseid, valetada ma ei oska, aga täit tõde rääkida ei jaksaks ja pealegi, kuidas seda väikestele lastele öeldagi… Samas tundus mulle, et neil on justkui sest üksikust isast seal oma eraldi kodus kahju.

Naeratasin vastuseks ja võtsin uue uisuringiga mõtlemisaega.

Kooselu, jah, seni kuni jätkub imetlust… Aga kui tulevad lapsed, kohustused, rutiin… me väsime, pettume, midagi meis puruneb ja me ei näe tihti enam seda suurt eesmärki, mis alguses tundus loomulik, ilus ja võimalik. Ma ei saaks ju seda neile poistele vastata? Lootsin, et ehk saan siis vastamata jätta.

Aga kui järgmise ringi lõpus jälle hoo maha võtsin, küsis Rasmus pakitseva küsimuse uuesti: “Miks isa on üksi?”

“Ta ei olegi üksi, tal on teine naine.” Otsustasin olla aus ja samas vastata lühidalt.

Natuke pelgasin, et nad ehmuvad. Lisasin siis pehmendavalt, et elus on ju vahel nii, et ema ja isa ei ela koos ja et igaüks võib elada nii, nagu talle meeldib (kuigi ses suhtes võinuksin rääkida hoopis mugavusest väljatulemisest ja enesearengust – mida ma muidugi ei teinud). Jätsin väikesed vennad taas asja üle järele mõtlema ja uisustasin seekord suurema ringi. Vankumatult ootasid nad mind sealsamas oma uue küsimusega.

“Aga kas sa ei taha meest?” küsis nüüd Rasmus nii lapselikult ja lihtsalt. Kolme-aastane Markus vaatas mind sellise võiduka näoga, et küll suurem vend esitas nüüd tähtsa küsimuse.

Sel hetkel meenus mulle laul “Killing Me Softly With His Song”, mis jutustab sellest, kuidas ühes klubis laulab üks noormees, jutustades lugu, mis meenutab kuulajale valusalt tema enda elu…

“…and there he was, this young boy
 a stranger to my eyes
Strumming my pain with his fingers 
Singing my life with his words 
Killing me softly with his song…”

“Vaadake, poisid, mul on päris suured mehed juba kodus! Neist praegu piisab!” naljatasin vastuseks.

“Mis sa räägid seal, tule uisutama!” hõikas seepeale taas mu noorem poeg.

“Aga meie isa ja ema üürisid eraldi korteri, et tööd teha!” tuli nüüd Rasmuselt uus info. “Praegu me elame majas, mille vanaisa kinkis isale.”

“Ahaa, nojaa, eks ikka otsime, kuidas on parem elada ja tööd teha!” noogutasin arusaadavalt.

Nüüd hõikas poiste isa neid ja ma ütlesin neile, et minge nüüd ja tšau!

“Me tuleme tagasi!” lubasid väikesed vennad ja kooserdasid oma lumiste tunkedega üle lumevallide isa poole.

Sain lõpuks uisutada ja ühtlasi ka oma poegadelt pragada, et luban lastel endast võõrastele rääkida.

Nojah, tänapäev. Meie suhtlus on kuidagi väga kontrollitud, me peame end kaitsma ja parem on hoida võõrastega distantsi. See ongi nüüd uus normaalsus. Aga need, Mesimummu lasteaia kasvandikud veel ei tea selle maailma ja suhete keerulisusest. Ja see oli armas kohtumine. Nagu vanasti, kui inimesed veel omavahel suhtlesid.

Nägin neid veel kelgutamas ja lehvitasin neile.

Koju jõudes otsisin üles neile poistele mõeldes lasteluuletuse Ott Arderilt.

Kui neid järgmisel korral kohtan, siis vastan neile just selle luuletusega:

“Mis on kõige ilusam asi, see kõige ilusam asi? 
Ma püüan vastata, kuid ma ei vastuta,
et tean seda ainust ja õiget, asja, mis ilusam kõigest. 
Mina ei vastuta, kuna ilusam asi mu meelest on muna, 
kuid sina võid öelda, et muna pole hoopiski mitte asi, 
munade sees kasvab linnukesi ja need teevad endile pesi. 
Nii see on, see on sulatõsi, aga pesa on ometi asi. 
Olgu ilusaim asi siis pesa ja see, et on ema ja isa.” 

Ma väga loodan, et see ideaal ei saa siin vabas moodsas ühiskonnas iganenud vaateks ja nähtuseks. Et tuleb aeg, kus taas mõistetakse ja väärtustatakse peresuhete hoidmise tähtsust. Just seda igatsust tuletasid need poisid mulle seal uisuplatsil meelde.

*Nimed muudetud.