Oleg Pissarenko Band - muusika veenev elementaarsus

 "Kes sa oled?" - nõnda julge küsimusega nimetab oma uut plaati ukraina päritolu tegus kitarrist Oleg Pissarenko. Ei, see pole mitte retooriline ega ka mitte ülbe tooniga küsimus, Oleg tõepoolest otsib vastuseid nendele kõige fundamentaalsematele küsimustele, soovides panna end ja teisi mõtlema olulisima üle elus.
Olegi muusika austajad teavad, et juba õige kaua on kitarrist loonud minimalistlikku muusikat, mis peaks tooma meid tagasi kõige algusesse, jätma ebaolulise, välise ja pöörduma iseenesesse. Koondanud enda ümber parimad oma põlvkonna muusikud - Raun Juurika, Mihkel Mälgandi, Ahto Abneri - ei saa tulemus olla midagi muud, kui säravakõlaline, mõtestatud ja dünaamiline muusika. Olles juba aastaid koos musitseerinud, on Olegi bändi liikmed saanud osaks sellest Olegi muusikamaailmast, mõistes ja täiendades seda. Kõige enam annab tooni, võiks öelda, et ajab oma rida selles minimalismis klahvpillimängija Raun Juurikas. Tema peavoolust kõrvalehiilimine, oma natuke hullunud elektroonikakasutusega, toob eriti teravalt esile neid küsimärke - kes keegi on? Või kus on muusikas piirid? Oleg ise jääb tagasihoidlikuks, justkui lavastaja, kes väikses kõrvalosas oma lavastust, antud juhul siis muusikalist voolu, jälgib. Muusika aluseks on küll Olegi kirjutatud lood, kui see on vaid alge - tihti koosnevad need lood vaid mõnest korduvast harmooniast, mis moodustavad terviku just teiste muusikute osalusel, helide ja energiate lisamisel. Isegi, kui Juurikas vahel oponeerides segab ära selle tasakaalukuse, kujuneb üldpilt ja kontseptsioon ikkagi selline, nagu Oleg on algselt mõelnud - lihtsakõlaline, kohati lausa popp, või "postroki sugemetega", nagu helilooja ise ütleb.
Ja nõnda, vahelduvalt, on see muusika huvitav kuulata, sest ta pole lihtsalt ilus, vaid ilus oma kujunemises, otsingutes. Selleks, et teha lihtsat muusikat, nii, et see mõjuks, on vaja muusikuid, kes on mänginud palju erinevat ning keerulist muusikat, läbi nende õppimiste ja otsimiste elus on võimalik leida end ja veenev elementaarsus, mida taotletakse. Olegi enda sõnul on kõik muutumises, elus ei saa võtta midagi tagasi, niisamuti loovmuusika, see on kordumatu, tunnete-, mõtete ja kogemuste seis antud hetkes, järgmisel hetkel oleme jälle uued ja hea, kui oleme uued paremas tähenduses - paremad, targemad, südamlikumad. Jah, südamlikkus on kindlasti tähtis moment selles muusikas niisamuti nagu tasakaal. Kuigi, tahaks hirmsasti Olegilt vastu küsida - kes tema on ja kas groove temas lööb ka veel välja, noor mees ju veel, täielikuks "kojujõudmiseks"!?
Kõik, keda hakkas Olegi muusika huvitama, võiks kindlasti kuulata ka tema plaati "Book's Burning" ja ehk jõuate ka mõttele, et äkki on Olegi puhul see rahulikkus hoopis tuli tuha all. Sest ega ilma tuleta poleks ju kirge teha ka rahuliku puhta meele muusikat.