Melody meeletu meelelisus

Melody Gardot "The Absence"



Peaaegu alasti Melody Gardot oma uue plaadi esikaanel võib nii mõnegi tõsise muusika austaja panna arvama, et selline enesemüümine ei saa olla tõeline kunst.
Aga Gardot naturaalsuse austajad teavad - selles avatud alastuses on midagi enamat, sõnum, et ka sensuaalsus võib olla sügav, et selles magus - valusas igatsusetundes, pidevas janunemises, peitubki kunstniku elu võlu ja valu. Valust ei saa meloodilise nimega lauljatari muusikast rääkides mööda - 2003. aastal, kui Jeep Cherokee foori punast tuld eirates naisele otsa sõitis, sai  Gardot aasta aega lamada vaid selili ja nõnda õppis ta mängima kitarri ja looma vaikseid laule. Puusavigastuse tõttu liigub ta kepi najal, millest on ühtlasi saanud tema firmamärk - stiilne blond naine kepiga. Tumedaid prille kannab ta samuti õnnetuse tagajärjel, silmade ülitundlikkuse pärast. Ehk see on osaliselt põhjuseks, miks plaadi pealkiri on "The Absence" ("Puudus") - selili lamab ka ta plaadi fotodel, aga nüüd juba armastatud artistina, keda eelkõige tuntakse just tema ülima sensuaalsuse pärast. Samas võib tema  "puudus" olla ka hoopis  teise tähendusega. Nii nagu merelaine vahutab videos üle Gardot rannal lebava keha, nii ootab ta (maailma ees varjamatult) seda füüsilist ja hingelist leevendust üksindusele, mida ta on palju tundnud. Ta tsiteerib filosoof Henry David Thoreau'd, kirjutades plaadil, et armastus on püüe muuta osa unistuste maailmast tõelisuseks. Iial ei usuks, kuulates seda küpset häält, et tegu on vaid 27- aastase naisega. Ta laulab vaikselt, vahel peaaegu murdudes, ja selles samas õrnuses ongi Gardot võlu. Võiks öelda, et ta õrnus on ta tugevus.
Seekordne plaat on valminud koostöös brasiilia kitarristi, helilooja ja produtsendi Heitor Pereiraga, ja seda hõrku brasiilia puudutust on muusikas rohkesti. Ülevoolavat sambakarnevali kuuleb vaid esimeses ja viimases loos, suurem osa on aeglased sensuaalsed jutustused, lüürikaga, mida võib liigitada intellektuaalse erootika valdkonda.
Ta laulab inglise, portugali, prantsuse keeles... ja tänab plaadil oma armukesi inspiratsiooni eest.
Teadagi, rutiinsest suhtest sellist kirglikkust ei sünni. Või peaks ütlema, et kunst nõuab ohvreid?
Heitor Pereira on seadnud Gardot laulud maitsekalt orkestripillidele, nõnda, et muusika on tõeliselt mitmekihiline ja nauditav, kuid esiplaanile jääb ikkagi lauljatari meeletu meelelisus. Fännide meeleheaks on ta võrreldes eelmise albumiga, "My One And Only Thrill", astunud veelgi lähemale selles meelelisuses lõpuleminemisele.