Tervist ja jätkuvat muhedust, papa Valter!

"Õhtu rannal" 

Valter Ojakäär 

Liisi Koikson Raivo Tafenau

Eesti jazzilegendi, Valter Ojakääru 90-ndaks juubeliks pühendatud helikandja "Õhtu rannal" Raivo Tafenau ansambli juhtimisel ja heledahäälse Liisi Koiksoni esitatud lauludega, on kena kingitus nii auväärt laululoojale endale kui ka kuulajatele, kes peavad lugu mahedast muusikast. Või peaks ütlema "muhedast muusikast", sest on ju papa Valter ise, vaatamata kõrgele vanusele, nii muhe kui olla saab. Nii parafraseerib ta plaadi saatesõnas mulgi taluperemehe vanasõna  "hea supp, söö või ise!", öeldes, et see muusika plaadil on nii hea, et kuula või ise! Taolise sissejuhatusega ei olegi kuulajail muud seisukohta võimalik võtta, kui suhtuda asjasse lahedusega. Kindlasti ei ole selle plaadi puhul tegemist suure kunstiga, kui kunsti all mõeldakse midagi enneolematut või eksperimentaalset. Vastupidi, muusika kõlab tuttavlikult, kuulajasõbralikult ja sobib oma toonilt hästi ka nn. taustamuusikaks. Ehk muusika, mida ilmtingimata ei pea süvenenult kuulama, kuid mida kuuldes on see meeldiv. Esimene pala, bossanova "Õhtu rannal", toob kohe meelde Tafenau ühe teise eduka koostöö,   muusika, mis loodud koos brasiilia laulja ja laulukirjutaja Sergio Bastosega. Kuigi, seekord kuulub vokaal läbipaistvale naishäälele. Liisi Koiksonile sobivadk enim lüürilised ja romantilised palad - "Kollase liblika suvi", "Ema laul" või "Ööviiul", duos Paul Danieliga. Just selline, "liblikalend", on Koiksoni kõrge ja kerge lendlev hääl, sving ja gruuv, mida sel plaadil ka esineb, jääb armastatud lauljatari hääle jaoks liiga pretensioonikaks, nõuab enam volüümi ja häälevarjundeid.

Pala "Videviku helid" kannab endas jazzi kuldajastu, 30-40ndate aastate svingitunnet, 70ndatel kirjutatud "Vastu kerkivale kuule" seevastu esindab estraadpoppi. Kaplinski vallatu tekst võimendab lustlikku tõlgendust palast veelgi "...saame oma tuppa, saame oma voodi, saame teineteise nõnda kui meid loodi..."Just siis, kui Koikson alustab talle mitteomast ja üllatavat soolot, lõpeb see lugu ootamatult. Oleks tahtnud kuulata mõnda vaba soolot lauljatari esituses. Aga ei, soolod on siin plaadil usaldatud instrumentalistidele - virtuoosne Tafenau ise saksofonidel, trummidel Kaspar Kalluste ja õige mitu bassisoolot ühe lauluplaadi kohta - bassist Marti Tärn jääb eriti meelde soologa palas "See pole see", Paul Danieli põnevas seades. 

Vist kõige tuntum Ojakääru laul, " Üks väike laul", jääb plaadi lõpulooks ja see on mõnusalt rahvalik, eriti, kui Tafenau võtab välja akordioni ja mängib valsiviisile tantsisklevaid passaazhe. Juba tekib silme ette kujutlus, kuidas eesti rahvas seda lihtsat meloodiat keha paremale-vasakule õõtsutades mõnuga kaasa laulab, kui sellesse maalähedusse sekkub Paul Danieli elektrikitarr, justkui oponeerides, teisest stiilist, teisest maailmast. Ja see mõjub tasakaalustavalt. Muusika saksofonistilt saksofonistile. Palju tervist ja jätkuvat muhedust, Valter Ojakäär!