Margus Vaheri macholik romantism
Margus Vaher
"Kui me kohtusime"
Margus Vaheri uus album jätkab eelmise tuules. Macho'likkust ja romantikat, karmust ja pehmust läbisegi. Vaher miksib stiile ja kuigi esimesel kuulamisel tahaks vahel küsida, et miks peale pop-rokki äkki bossanova, või peale jõulist bluusi 50ndate stiilis shuffle-rütmis rockabilly ? Vaheri enda sõnul esitab ta muusikat, mis talle endale meeldib ja tõsi on see, et tema hääl seda ka võimaldab. Veenvalt kulgeb ta rokis, käristades häält ja hinge, mahedamates lugudes on tema vokaal dünaamiline ja lausa sametiselt mahe. Elumehest on saanud õrn armastaja. Just nende kahe äärmuse vahel Vaher pendeldab, jättes kuulajasse terake kimbatust ja küsimuse, et kes see mees õieti on. Esimene pala plaadil, "Miraazh", on justkui elumehe hümn, milles tubli annus (enese)irooniat, igal juhul jutustab see mehest, kes on nõiutud naisest, tema "muuvidest" tantsusaalis, kus "bänd kütab ja gruuvib", ning nõnda, hullununa, tahab ta naist saada...hommikul naise kõrval ärgates küsib mees endalt, kus on see miraazh, mida ta eelmisel ööl nägi.
Plaadi viimane laul seevastu on Vaheri enda kirjutatud meditatiivne pala Ernst Enno tekstile "Vulisev oja", kus Vaher laulab, et ta on igavesti igatsev laulja-rändaja. Rokienergia on asendunud täiesti vastupidise elutunnetuse ja kõlapildiga, käredad pillidki vahetatud, siin mängivad indiapärane tabla ja fretless bass. Tundub, justkui lahutaks lõputu kuristik neid stiile ja tunnetusi, aga kes teab, ju siis on Margus Vaheri jaoks üle selle kuristiku sild, mida tema tajub ning ta tahab üle selle silla käia ja kuulajagi kaasa kutsuda.
Kiitvaid sõnu saab öelda noorte muusikute kohta, kes plaadil kaasa teevad - Rain Rämmal klahvpillidel, Kaarel Liiv bassil, Dmitri Nikolajevski trummidel ja Jaan Jaanson kitarril. Viimane saab maksimumpunktid stiilipuhtuse eest, olgu siis rajumas muusikas või mahedamas väljenduses.
Plaadil on tuntud palasid, autoriteks Sting, Ivar Põllu, Urmas Alender, InBoil, rõõmu teeb ka Vaheri enda looming, mis reedab igatsusi mehe hinges. Nii avatult ja usaldavalt esitab laulja oma tundeid. Selgelt eristub laule kuulates üks peamine teema - mees ja naine. Tasakaalu otsimine selles suhtes. Ürgkutset kannab Lauri Lugu blues "Naine", mis tuletab meelde Muddy Waters'i testosteroonirikast "I'm A Man" lugu.
Vähem veenvad on duetid koos Inger Lillesega, Vaheri maheda hääle kõrval jääb valitud naishääl kõledaks, isegi kui tunnetus on hea. Selle naise väljenduslaad oleks Vaheri heas mõttes vanakooli tunnetuse kõrval nagu liiga moodne, pealiskaudne. Niisamuti ei anna plaadile oluliselt juurde Priit Võigemasti loetud Sulev Olli luulekatked. Justkui teine maailm ja arusaam, meeste tämbrid on erinevad, Vaheri seksapiil jääb domineerima ja tekita sidet näitleja intellektuaalse häälega.
Plaadi kujundus Sille Lavini silma läbi toetab artisti mehelikku maailma, rändamise teemat - isalõvi pilguga, vaatab Vaher plaadi kaanel kaugusesse. Jälgib ta võimaliku saaki või emast või hoopis kaitseb territooriumi?
Muusikas on samuti seda lõvimöiret, aga nagu öeldud, ka rahu hetkedes ja armastust. Või õigemini, armumise joovastust. Hellus mehelikus mehes, kombinatsioon, mida paljud naised otsivad.
Comments
Post a Comment