Hanna-Liina Võsa paljutähenduslik vaikus

Hanna-Liina Võsa
 "Särav vaikus"

Kui hakata kinni plaadi pealkirjast, siis võiks öelda, et särav vaikus võib olla meeliülendavalt täitev kogemus, ent võib muutuda ka üksildaselt kõledaks, kui see vaikus jätkub vastu tahtmist. Alati ei ole elus võimalik tunda õnnestavaid tundeid. Just sellest tühjusest, mis jääb hinge üksilduseajal, kui oled kaotanud lähedase hinge, on kantud Hanna-Liina Võsa plaat. Algselt monoetenduse "Viimane monogaamlane" tarvis ette valmistatud muusika kõlab nüüd helikandjal eraldiseisvana lavastusest. Kuigi valu lähisuhtes läbielatust on isiklik ja avalikkusele tunnistatud, on selle kunstiteoseks vormimisel mõjukaid abilisi. Laulude tekstid on pärit Kristiina Ehini luulekogudest ja Hanna-Liina meloodiavisandid on muusikaks vorminud pianist Kristjan Randalu. Seega kolme erineva loojanatuuri väljendus, mis saanud üheks tervikuks. Küsitav on, kas Ehini lüürilised tekstid, lauljatari tunnetus ja Randalu muusikaliselt pigem akadeemiline lähenemine täielikult sulanduvad. Või kas need peavadki täielikult sulanduma?

Eelarvamustest lähtuvalt võiks Võsa vokaali pidada muusikalilaulja maneerlikuks väljenduseks ja sellest lähtuvalt oleks edasine valik kuulamiseks maitses kinni. Tõepoolest, seesama hääl kõlab, aga siiski dünaamiliselt ja on hetki, kus hääl puudutab oma dünaamikaga ja siirusega. Siiski tahaks, et lauljatar laseks veel enam lahti koolitatud ja kätteõpitud tehnikast ning usaldaks loomulikkust. Samas sobib just selline hele ja selge hääl kokku Randalu seadetega - keelipillikvarteti kõlad on pigem jahedad ja põhjamaised, lauludes on ehalalikke harmooniakaldumisi ja melisme - muusikalisi kaunistusi. Helikeelelt on plaat nüüdisklassikakõlaline, kohati isegi müstilisena mõjuv ja ärevust tekitav Randalu ühe noodi kordamine mõjub kui pidev tilkumine, mis uuristab kivi. Ainult et tilga asemel on noot ja kivi asemel inimpsüühika. Sellised lood on interlüüdid - laulude vahelised kõlamaailmad nind palad "Vesi", "Püüa mitte surra". Viimane neist tekitab teis kindlasti tahtmise teada, et mis selles lavastuses siis ikkagi juhtus. 

Helgemad ja meeldejäävad popikõlalised palad "Hele noorkuu", "Kes armastab pimesi teist" on kaunid oma lihtsuse ilus. Karge kõlapilt maheneb ja mõjub puhastavalt. Justkui helesinine kevadtaevas pärast päevi kestnud rusuvhalli ilma. Kes teab, kuidas Kristiina Ehin ise oleks oma luuletusi muusikasse seadnud, ehk lihtsamalt, ürgsemalt, kuid Hanna-Liina Võsa tunde ja valikute põhjal on valminud midagi, mis kahtemata väärib kuulamist.

Kunstiline muusika, sügavatele tekstidele ja loojahinge eneseotsingud läbi teiste inimeste, üksilduse ja särava vaikuse.