Mart Soo kulgeb omasoodu

 Mart Soo "Kulg"




Kitarrist Mart Soo on tuntud kui üks Weekend Guitar Trio liikmetest. Tema sooloalbum "Kulg" on samalaadse energiaga, kui trio, sobilik kuulamiseks eelkõige intellektuaalsema muusika austajatele.
Albumi lood on algselt kirjutatud samuti Weekend Guitar Triot silmas pidades ja neist võib leida triole sarnaseid muusikalisi mustreid, ­korduvaid motiive, mis oma lihtuses ja minimalismis on meditatiivsed. Esimesed kaks lugu, "Eemal" ja "Udu Sõru sadamas" justkui maa ja taevas udus.
Kahes palas toetab kitarri õrna vokaaliga Helin-­Mari Arder. Hääl on sekundeeriv, pigem unelevalt naiselik ümin, kui soolo. Teisteks kaaskulgejateks plaadil on Taavo Remmel kontrabassil, Brian Melvin trummidel, Raun Juurikas klahvpillidel, Ahto Abner lisalöökpillidel ja sõbrad Weekend, sulanduvad ühte Guitar Triost, Tõnis Leemets ning Robert Jürjendal.
Mart Soo tagasihoidlik ja tasakaalukas isiksus peegeldub ka tema muusikas. Olgugi nimetatud jazzkitarristiks, mängib ta plaadil vaid ühe standardses mõttes jazzisoolo.
Teistes lugudes on ta pigem tasane kulgeja, ilma kõlavate loosungiteta mõtiskleja. Ometi ei puudu selles tasasuses ka väike vimkalikkus. Pala "Gary Larson" eristub teistest stiililiselt, selles on karakteersust.
Kantri­bluusilik ja aimatava irooniaga lugu on pühendatud koomiksikunstnikule, Gary Larsonile. Kuuldavasti on just see pala ka paljude laste lemmik sel plaadil.
Teadmata täpsemalt Mart Soo eeskujusid, võib aimata siin­seal austust kitarrist Bill Friselli helikeele vastu, niisamuti kumab hetkiti Pat Metheny'le iseloomulikke harmooniaid. Plaat mõjub terviklikult ja kaua küpsenuna. Kujunduses on kasutatud fotograaf Peeter Lauritsa loodusfotosid.
Esikaanel kompositsioon­kombinatsioon tumesinise silmaiirisega ja üraskite kunstiliselt näritud puiduga mõjub müstiliselt. Nii nagu mõjub müstiliselt ka plaadi viimane pala, mis kitarrist on pühendanud oma
tütrele. Selles loos laulab bambusflööt bansuril Krista Citra Joonas, mis mõjub kui paitus, kui siidisalli puudutus. Ning ülistab naiselikku intuitiivust ja pehmust, mis tasandab ja tasakaalustab muusika intellektuaalset külge.