Estonian Voices - enneolematu ja eriline

Estonian Voices "Ole hea"

Iga päev ilmutab keegi oma debüütplaadi, plaadi väljaandmine pole enam teab mis kunst. Aga enamus plaate kaovad aegade hämarusse, leidmata piisavalt kuulajaid ja tänulikku vastukaja. Estonian Voices'i "Ole hea" jääb kindlasti märgiliseks albumiks Eesti muusikas. Selle perfektse tehnilise teostuse ja maksimaalse sisemise panustamise tõttu. Võib öelda, et Estonian Voices ansamblis on teostunud Kadri Voorandi meeletu energia, oskused ja kompromissitus. See on olnud meeletu töö, nõnda hästi kokku kõlama saada kuus inimhäält. Loomulikult on osa kõlamises ka helitehnikal ja kiidetud välismaa toonmeistritel, kes miksinud ka maailmakuulsaid vokaalaansambleid, ent põhitöö on ära teinud ikkagi lauljad ise.

Ansambli juhtfiguuri, Kadri Voorandi kõrval loovad helisid veel Maria Väli, Mirjam ja Mikk Dede, Arno Tamm ja Aare Külama.

Esitatakse omaloomingut, rahvalaulude töötlusi aga ka maailmahitte ("Cantalope Island", "Spinning Wheel"). Muusika kõlab nii eesti kui inglise keeles.

Mis seal salata, emakeelne laul kõnetab enam, ent rahvusvahelises plaanis on meie väikese Eesti parimatel ikka vajadus end ka maailmakeeles kuuldavaks teha. Sümpaatne on, et kuigi ansambel kõlab heas mõttes ameerikalikult ja jazzvokalism oma erinevate vokaalnippidega on täielikult omandatud, ei unustata ära ka meie rahvapärandit - rahvalaulud "Oota head meest" ja "Merel" mõjuvad tuttavalt ja tänuväärselt. Ühtlasi kannavad kunagise  vokaalansambli "Collage" vaimsust. 

 Arno Tamme afrolik "N'anga Nala" ei kostu sugugi mitte võõrana eesti lauljate esituses, aimata  võib mõjutusi Bobby McFerrinilt, meenuvad tema albumid "Medicine Music" ja "Circle Songs". Svingivates lugudes aga on enam ehk eeskujudeks "The Manhattan Transfer" või "New York Voices", igaljuhul teostus pea samaväärne.  Ansambel on lummavas tasakaalus - Kadri Voorandi ekstravertsust ja julget isiksust mahendavad koosseisu pehmemad tegelased - looduskaunite häältega õde-venda Mirjam ja Mikk Dede, korrektne Maria Väli, sümpaatne Arno Tamm ning kindel põhi, bass Aare Külama.

Albumi intiimseim hetk on kindlasti "Little Love Song", siiras pala Voorandi sulest ja isiklikust kogemusest, keelatud tunnetest, mis sunnivad looma midagi õrna ja igavikulist (ehk on moraalinormid just seepärast head, et need tekitaksid loomingulistes hingedes paisu, mis oma väljakannatamatuses peavad loominguks vormuma?). Karakteerseks loominguks on vormunud ka plaadi kujundus - Kaupo Kikkase esikaane foto profiilis lauljatest ja Elina Kasesalu mustvalged fantaasiaillustratsioonid toetavad seda muusikat oivaliselt.

 Kes  otsib ka vokaalmuusikast filosoofilist sõnumit lahedate lugude ("Hey, Mr. Bubble") ja sõnamängude ("Tüli") vahele, leiab seda kindlasti klassiku Ernst Enno tekstile loodud kitarrist Virgo Sillamaa palast "Ja jahtund süda jäta ilmale". Lõpulugu ,"Eriline", Runneli tekstile, iseloomustab hästi Estonian Voices ansamblit ennast - see on enneolematu ja eriline!