Joel Remmeli Trio panustab püsiväärtustele

 Joel Remmel Trio

"Some Things Never Change"

Vaimulikkusest kantud jazztrio on jõudnud juba oma kolmanda albumini ja jätkab püsiväärtustele toetumist. Põhiküsimus paistab olevat, kuidas noored ei takerduks avastatud tõdedesse, ilma midagi uut leiutamata. Sest leiutada ju energiline noor sooviks, liiatigi et vabas jazzis!

Muusikaliselt on seekord kuulda rohkesti mõjutusi traditsioonilisest jazzist, juba esimene pala "Kolmekesi paadis" viib meid helipildiga õdusasse jazzklubisse, kus klaveritrio mängib lihtsalt, mängimiserõõmust. Joel Remmeli Trio paistab olevat kolmekesi paadis just rõõmu pärast. Täis tänulikkust olemisest ja kooskulgemisest toetavad nad üksteist, kui parimad sõbrad, kui vennad-õed. Tunnustatud vennad ju pianist Joel Remmel ja bassist Heikko Remmel ongi. Trummar Aleksandra Kremenetski jääb veetlevalt naiselikuks, kuigi trumm instrumendina seda justkui ei võimaldaks. Küll aga võimaldab jazztrumm siiski välja tuua erinevaid kõlavärve, olla ülimalt tähelepanelik ja  seega on (naiselik) tundlikkus jazztrummarile igati sobiv.

Teine pala, "Stepping Out Of The Basement", tuleb välja jazzklubi-keldrist ja esitleb hoopis moodsamat beat'i, sellele järgnev nimilugu "Some Things Never Change" aga tuletab taas meelde ajatuid väärtusi. Plaadi bukletist võib lugeda kompositsioonide filosoofilisi taustu ja meeleolusid, mis antud pala looma inspireerisid. Ühelt poolt muidugi kena, kui instrumentaalpala nö. lahti seletatakse, teisalt ei saa muusikat lõpuni iial defineerida, sest samas on ju tegemist elavate esituste ja improvisatsioonilise muusikaga, nii et isegi sama pala sees võivad muutuda nii teoreetilised kui praktilised asjad. Tunnetuslikest rääkimata. Ja ses muutumises ongi oma ilu. Nii näiteks on Kremenetski pala "Taevatähed laulvad" ühtaegu nii unistav, ärev, muutlik. Moodne minimalism asendub ühel hetkel hoopis hoogsa svingiga, miks mitte, modernsesse interjööri ju sobitatakse ka aegumatut antiiki! Tohutute võimaluste ja võimatuste aeg.

 Muusikud naudivad oma võimet muusikat muuta, igal hetkel võib kõik täiesti teiseks pöörata ja mingeid reegleid polegi. "By The Book" esindab kõige selgemini tänapäevase põhjamaise klaveritrio kõlasid, selles palas on kiire inimese rahutust ja pidetust, samas kui järgnev, meloodiline "Vaikse aja ilu" tasandab taas ebakõlad ja jõuab sisemise rahuni, lihtsuse ja vaikuse iluni.

Albumi kõige isiklikum hetk saabub Joel Remmeli soolopalaga, pianisti seadega tuntud koraalile "It Is Well With My Soul", mis kannab sõnumit - mis iganes kaotused sind su elus ei tabaks, kui oled ühenduses kõrgema energiaga, oskad ka valus tänulikuks jääda. Liigutav, ajatu ning pakub tröösti ka kõige trööstitumates hetkedes. Plaadi lõpuks tehakse kummardus jazzpianist Bill Evansile "Turn Out The Stars" palaga ja nii saab traditsiooniline jazz raamistama vahepeal kõlanud moodsama helikeelega palasid. Tundub, et Joel Remmeli Triol on hetkel justkui üleminekuperiood, eks aeg näitab, kuhu suunas liigutakse, kas pigem modernsema, keerulisema või pigem klassikalise kõlaga muusika poole. Aga nagu öeldud, reegleid jazzis pole, sest suhtes võib minna kuhu iganes, kuhu mõistus ja tunne parasjagu juhatavad. Peidetud lisapalana on plaadil maiuspala, Charlie Parkeri "Billie's Bounce", svingbluus aastast 1945, mis toob suule muige ja jätab õhku laheduse tunde. Ehk ei peagi kõike ja koguaeg lõpuni mõtestama, vaid lihtsalt nautima mängu ilu?