Peedu Kass Momentum kui täppisteadus

Peedu Kasss Momentum

Peedu Kassi trio Momentum album tekitab täiesti vastakaid tundeid, see tähendab, liigutab! Ja kuna termin Momentum pärineb füüsikast, siis võiks parafraseerida üht teist teadusest tuntud ütlust, öeldes - ta liigub tõepoolest! 

Just liikumine on põhiline märksõna trio muusikas. Selle liikumisega kaasneb ka jõud ja energia, jällegi füüsikalised mõisted, pealegi veel kvantitatiivselt mõõdetavad. Nii nagu on mõõdetavad tempod, noodivältused, -tugevused, teose pikkus. Paikapandavad struktuurid, konstrueeritavad figuurid. Muusika kui täppisteadus.

Plaadi esimene pool keskendub kindlalt analüütilisemale, vasakule ajupoolkerale. Etüüdilikud, tehniliselt täpsed, isegi masinlikult kõlavad palad loovad kujutluspildi justnimelt masinatest, mis oma programmeeritud täpsusega kuid kalgilt raiuvad tööd teha. Pianist Kristjan Randalust paremat valikut poleks olnud selleks tehnilisuse meistritöös võimalik valida. Kohe esimeses loos haarab ta maskuliinse läbilöögijõuga ohjad ja tema löök on tõepoolest virtuoosne ja terav.

Masinavärk jätkub palas "Valgast Volgaga", sõnamäng pealkirjas sobib, sest on ju Volgagi ometigi masin!

Aga see Volga pole mitte rahuliku vanakooli juhiga sõiduk, pigem tuunitud ja automaatpiloodil kiirteel kihutav uustulnuk. Randalu pala "Viis" on jällegi kui etüüd, seekord rõhutatult intervallide esitlus, taaskordne liinilik ja ratsionaalne kompositsioon. Sellele järgnev "The Telegraph" loob selge kujutluspildi täpselt aga tundetult sõnumit edastavast masinast, usun, et muusikutele on selline, moodsa helikeele ja keerulise rütmikaga muusika esitamine tõeline väljakutse. Sest tegevus on kindlalt piiritletud, tundmustele pole siinkohal ruumi.

Väheke mahedust  võimaldavad selles jahedavõitu muusikas ikkagi akustilised pillid ning muusikute väljendusrohkus soolodes, mis annavad dünaamikat kontseptsioonilt kaledatele teemadele. Plaadi kujunduses kasutatud Kaupo Kikkase fotod triost, ühes steriilsevõitu mõjuvas kontoriruumis-raamatukogus, sobivad antud muusikat täpselt kirjeldama. Ümberlükatud raamaturiiulid mõjuvad manifestina, või siis sümboliseerivad hetke, kus vana enam ei toimi, aga uus vajab veel avastamist. 

Kõik see närviline rahutus muutub aga järsku viienda looga, "Trepist alla kööki", kui masinlikkus asendub hoopis melanhooliaga, nüüdismuusika kõlad vahetatakse mahedama helikeele vastu. Nendest paladest algab rahunemise aeg, peale linnainimese rutiinset kiirustamist saabub mõtlikkuse hetk. Aeg hingetõmbeks.

Peedu Kassi soolo ilma triota, mõjub puudutavalt isiklikult ja selgub, et needsamad muusikud, kes äsja mõjusid kainete ratsionalistidena, on samavõrd tundelised. "Force Minor" pala austab vanemat jazzitraditsiooni, ühendades siiski traditsioonilisema jazzi harmooniaid uuema aja rütmifaktuuridega. Randalu pala "Aias", oma tundevirvendustega on impressionistlik, kuid säilitab ikkagi välise karguse. Veetlev on pianisti valik kasutada klaverit kogu oma ulatuses, võiks öelda, et Randalu käsitluses saab klaver uue mõõtme!

Põnevalt mõjub Toomas Rulli pala "Fiery", selles on salapära, mis sobiks ilmestama mõnd kriminaalsarja, aga siiski psühholoogilist laadi filmi, mitte tänapäevaseid plahvatus- ja kuulirahepõnevikke. Eriline on seekord Randalu soolovalik, mis toimib põhimõttel "less is more", hõredad noodid lisavad müstikat ja panevad jälgima selgeid meloodiajooniseid. Toomas Rull ise mõjub selle trio puhul kui elukogenud kolleeg, kes kuulab tähelepanelikult noorema põlvkonna muusikuid, kelle tehnilised oskused ei jää neile alla, kuid kes ometi jääb väärikalt reserveerituks. 

Kõige võluvamad on Rulli puhul just dünaamilised juhtimised, milles on tuntav tundlikkus ja värvirohkus.

Plaadi esialgne, täppisteaduslik meeleolu taastub John Coltrane'i palaga "Countdown", mis tekitab oma halastamatus korrapärasuses ometi kaose tunde ning paneb küsima, kas inimkond on teel tema enda poolt põhjustatud hukatusse.

Hirmu mahendab plaadi lõpupala "Cinema Paradiso" (mitte segi ajada Ennio Morricone tuntud teemaga!), mis vastupidiselt eelnevale loole toob meisse tagasi uskumise, et inimene ei pea tingimata jõudma dekadentsi, vaid saab luua ka märksa mõttestatuma, tundlikuma maailma, eelkõige iseendas. Läbi mille on võimalik mõjutada ka välismaailma. Ehk siis liikumine seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Puhas füüsika, või siiski, metafüüsika?