Minu hetked Kurt Ellinguga

"Moody's Mood For Love" Hedvig Hanson & Kurt Elling, 12. 12. 2019. Photo by Kaupo Kikkas

Olen olnud ameerika jazzlaulja Kurt Ellingu austaja tema esimesest albumist peale, 1995. aastast. Ta ei olnud siis veel võitnud Grammy’sid ega hääletatud kuulajate poolt korduvalt maailma parimaks meesjazzlauljaks. Kuigi ma tean, et paljudele on need võidud olulised, justkui laulja taseme tõestus - mida rohkem välist tunnustust, seda kõrgemad aktsiad! - ei tahaks ma seda lugu kirjutades kasutada guugeldatud infot tema saavutuste kohta. Tahaksin kirjutada isikliku loo, minu hetked Kurt Ellinguga.

Nägin Kurt Ellingut esimest korda live’na just Eestis - see oli üks kinnine üritus, 2002. aastal, kui E-Betoonelement korraldas kusagil Harku betoonitehases ekslusiivse jazzkontserdi! Siiani mõtlen, et kui uskumatu see oli! Tänasel päeval esineb Elling maailma uhkeimates kontserdisaalides, toona esines ta oma trioga trööstitus tehases, aga elamuse sain eluks ajaks! 

Milline musikaalsus, teravus, tunnetus ja oskused! Sealt peale oli Kurt Ellingu muusika tihti mu saatjaks. Soetasin endale iga ta plaadining jälgisin tema arengut muusikuna. Kurt alustas keerulisema jazziga, tema improviseerimiseoskus oli…tahaksin siinkohal kasutada inglisekeelset sõna kirjeldamiseks: “mindblowing”! (meeliülendav - tõlk.) 

Esimene kohtumine, 2002. 

Aastatega tuli Kurti muusikasse pehmemaid toone, ta laulis lembelaule, mu lemmikuimad plaadid olid just  mahedama jazzi vallast - “Nightmoves”, “Passion World”, “The Gate”.

Mäletan üht hetke, kui kuulasin autos “The Gate” albumit, oli pime november, vihm peksis autoklaasidele ja Kurt hakkas laulma “Earth, Wind & Fire” pala “After The Love Has Gone”. Peatasin auto, sest ei suutnud enam edasi sõita. Vihmapisarad pesid autot ja pisarad hinge. Elling laulis nõnda taevalikult. Tema nüansirikkad häälevarjundid on suutelised tooma tundlikumas kuulajas välja kõik tunded ja samas on ta esitus alati maitsekas, mitte iial ei teki sellest virtuoossusest kuulamisel küllastust.

Ellingu ääred on ääretud. Ta on dünaamiline ning oskab kasutada “liialdusi”. See võib olla “ameerika kool”, et publikule tõesti kohale jõuda. Kunstiline liialdus. “Sa pead liialdama, kui tahad, et su muusika ka saali viimase rea inimeseni jõuaks!”, nii ütles Elling muusikutele, kui ta tegi proovi juba 10 aastat hiljem, 2012. aastal, koos Estonian Dream Big Bandiga Eesti Raadio stuudios. 

See mõte jäi mulle nii hästi meelde. Meie tasased muusikud tundusid talle nähatavasti liiga vaoshoitud, ta udjas rütmigruppi ja eriti trummarit, et need tooks välja enam dünaamikat. Täiesti müstilisel kombel soovis mu lemmik minuga koos esitada ühe loo! Ju ta oli mind guugeldanud või siis oli kuulnud mind ajast, kui Universali all kaks plaati avaldasin. Ma ei tea seda siiani. Ta valis koosesitamiseks pala, mida ma olin kuulnud lapsena oma ema kassetidelt. “Moody’s Mood For Love”. Arvake, kas olin närvis?

Esimene asi, mida teda nähes küsisin, oli et kas ta on väsinud - ta oli tulnud proovi otse lennukilt…ta vastas, et “the usual tired”, “tavapäraselt väsinud”. Mis tähendas, et ta on selle väsimusega harjunud. See käib tuuritava muusiku juurde. Kui Elling oli bigbandi muusikutega pigem range, siis minuga meeldivalt pehme. Mulle tundus isegi, et tema mehelikult karmid näojooned said pehmemaks, kui me koos laulsime. Öö enne kontserti olin muidugi magamata. Mul oli isegi paha olla. Sellist erutust enne esinemist ei ole ma elus tundud ei enne ega pärast, kuigi mul oli vaja temaga laulda vaid pool lugu…Aga tolle maagilise kuupäeva - 12.12. 2012. - õhtul läks kõik hästi.

Me olime endid kokkuleppimata riidesse pannud samades, türkiissinistes toonides - isegi neeruline muster tema ülikonnataskust väljaulatuval taskurätil oli sama kui minu kleidil…”Sa näed suurepärane välja!”, ütles ta mulle enne lavaleminekut. “Sina ka!”, vastasin.

Meie duett oli särav, kuigi mu jalad ja käed ikka natuke värisesid. Rääkisime veel pärast veidi juttu ning kuna ööbisime samas hotellis - mu teinegi öö oli uneta - viisin talle hotelli ukse taha veel jõulukingituse, oma lemmikraamatu, Kahlil Gibrani “Prohvet”. 

Järgmisel korral nägin ma Kurti 4 aastat hiljem, kui käisin Helsingis ta kontserdil. Kas ta mäletab mind, mõtlesin, kui pärast kontserti autogrammijärjekorda läksin…Tuhanded inimesed, keda ta vahepeal on näinud…”Hello, how are You doin, still singing?”, (Hei, kuida ssul läheb, kas laulad ikka veel? - tõlk.) küsis ta mind nähes…

Ma ei pettunud. Ma pole Kurt Ellingus veel iial pettunud. 

Eelmisel korral, kui ta Jõulujazzil esines, tegin temaga samuti Postimehele loo, ütleme ausalt - tal polnud aega, et mulle pikalt kirjalikult vastata. Ent kui me Eestis hotelli hommikulauas vestlesime, oli ta soojemast soojem…Arusaadav, et pidevalt esinev, kontinentide vahel lendav artist, sadu intervjuusid andnud esineja ei peagi pikki vastuseid andma. Liiati on temas vastuseid andes ka artistile omane kaitsekiht, naljatlev toon.

Aga seekord, kui taas küsisin…vastas ta kohati pikemalt ja selgelt siiramalt, vähemalt mulle tundub nii…Mõned vastused on endiselt ka mehelikult konkreetsed ja lühikesed, ka nii on mu meelest võluv.

“Tere Hedvig, nii et Sa oled nüüd ajakirjanik?”, oli ta esimene rida mulle. “Põnev!” 

“Ma pole päriselt ajakirjanik, teen intervjuusid peamiselt siis, kui sa Eestisse tuled!” vastasin. 

Kurt, milline särav teekond see on olnud, alates su esimesest albumist “Close Your Eyes”, 1995!

Oled saavutanud kõik võimaliku, mida üks jazzimees võib saavutada. Või on veel, kuhu minna, kuidas sa seda arengut näed? 

Kas võiksid kaevuda veelgi sügavamale, tõusta veelgi kõrgemale?

Ma tõesti loodan, et on enamat, kuhu võiksin jõuda. Mul ei ole tunnet, et olen oma muusikalise võimekuse tipus. Kui nüüd võrrelda, siis 

võiksin öelda, et ma ei laula iial bluusi sellise meheliku jõu ja naturaalse musikaalsusega kui Joe Williams seda tegi. Minust ei saa iial sellist jazzpoeeti, nagu oli Jon Hendricks. Arvatavasti ei svingi ma kunagi taolise orgaanilise säraga nagu Sinatra. Ja tõenäoliselt ei suuda ma panna kogu saali minuga koos laulma, nagu Bobby McFerrin seda teeb. Kuid ma annan endast parima seni kuni suudan. 52-aastaselt ma tunnen, et suudan veel sügavamale minna…

Ma näen sind kui jutlustajat. Sa räägid muusikas oma tõelist lugu, selles on tarkust ja humaansust. Viimasel ajal võtad sa sõna ka ühiskonna ja poliitika teemadel, su viimane plaat “The Questions” on täis südamevalu Ameerika tuleviku pärast, inimkonna pärast üldiselt. Eeldan, et sul on palju toetajaid, aga ka neid, kes soovitavad sul oma asjaga tegeleda, sest poliitikasse sekkumine on ohtlik valik.

  

Läänemaailma valikud ja väärtused on tänasel päeval igal sammul “roostes”. Ning see dissonants on tekitatud peamiselt nende poolt, keda on valitud valitsema. Küllap sa nõustud, et tõeline patriotism peaks töötama rahva huvides ja mitte isiklike “alternatiivsete” väärtuskogumite kasuks. Häving ja ohud varitsevad meid igal pool. Olen professionaalne vahendaja. Olen veidi kraapinud vaid pealiskihti sellest, millest peaksin rääkima. Püüan leida tasakaalu oma südamehäälega rääkimisel. Sest inimesed vajavad ka puhkust poliitikast mõtlemisest ja rääkimisest. Nad vajavad ka rõõmu jagamist, niisamuti nagu hoiatusi.

“Alguses oli Sõna…” Oled öelnud, et muusikas liigutavad sind ennekõike sõnad…alles lüürika järel tuleb meloodia ja rütm. Nähtavasti on nõnda, et tõelistes, sisuga sõnades on see meloodia ja rütm iseenesest sees? 

 Õige. Ma ei oskaks paremini vastata.

Oled õppinud teoloogiat. Räägi meile oma usust, arusaamistest. Sinu viimane plaat “The Questions” püstitab küsimusi. 

Millisest allikast ammutad sa tõeliseid vastuseid?

Be patient toward all that is unsolved in your heart and to try to

love the questions themselves – 

like locked rooms and like books 

that are written in a very foreign tongue

Live the questions now. 

And perhaps you will then gradually,

without noticing it, live

along some distant day into the answer.

Tuleb olla kannatlik kõige suhtes,

mis südames lahendamata,

ja proovida armastada küsimusi endid -

nagu lukus ruume

ja raamatuid tundmatus keeles.

Elada tuleb kõike.

Kui elad küsimusi,

hakkad ehk ühel kenal päeval

tasapisi ja märkamatult

elama ka vastuseid.

— Rainer Maria Rilke 

 (tõlk. Epp Aareleid)

Reisimine, esinemine, suhtlemine tuhandete inimestega, laval kõik endast andmine. See nõuab palju, mida see annab?

Täidan oma meeldivat kohust valitud erialal. See on vastutus. Ma olen väga õnnelik, et saan toetada oma perekonda viisil, mis enamikule tundub tööna kui eriline luksus. Ning ma olen tänulik.

Oled sa iial mõelnud, et ühel päeval lõpetad selle pöörase tuuritamise ning põgened mõnda vaiksessse kohta, nagu selles U2 laulus, mida nii suurepäraselt esitad -“Where The Streets Have No Name” 

Jah, ma naudin vaikust ja maaelu, ent ma ei ole eremiit. Ma ei eraldaks end iial ühiskonnast täielikult.

Kui sa suudaksid miskit siin ilmas suuremalt muuta, kust alustaksid?

Washington, D.C. …mul on terve nimekiri…

Oled koostööd teinud kuulsaimate, säravaimate jazzmuusikutega, viimased projektid koos saksofonist Branford Marsalisega ja tulev album koos pianist Danilo Pereziga. Kuidas sa valid oma inimesed, oma muusikud?

  Üks tuuritamise meeldivusi on see, et sa kohtud muusikutega, ikka ja jälle. New Yorgis me ei kohtu, kuigi elame siin. Me trehvame kusagil Euroopa jazzfestivalil või Austraalias, Jaapanis…Ja kuulame üksteise esinemisi. Järgmiseks tuleb, et “hei, mees, peaksime midagi koos tegema millalgi, tahaksin sinu värki avastada!”

Su jõulualbum, “The Beautiful Day”, imeline. Teistsugune. Tõeline kingitus kuulajatele, kes on väsinud traditsioonilistest jõululauludest. Kuivõrd oled ise jõulude ootaja? Kas pole tüütu, et see jõulumüügi tingel-tangel alustab juba oktoobris?

Jah, see algab liiga vara ja sellest jõuluajast on saanud tarbimishooaeg. Püüan oma perega jälgida kiriklikku ajakava ning kui käes on esimene advent, alles siis me hakkame oma kodu dekoreerima.

Mida sa mäletad eelmisest korrast Tallinnas?

  

Mulle meenub, et siis sadas kaunilt lund. Sellest on aastaid. 

Ma siiski loodan teinekord tulla suvel ning osa saada kord ka teie laulupeost.

avaldatud "Postimehes", 4. detsembril, 2019


Off the record: "... we drank a toast to innocence..."

"Music is the expression of the soul in sound..." (K. Elling) 10. 12. 2019, photo by Hedvig

                      https://www.youtube.com/watch?v=3GIxgaxQXo4