Mõeldes esivanemate pärandist

Hingedeajal on kena mõelda oma esivanemaist. Isegi, kui me neist ei mõtle, mõjutavad nad meid rohkem, kui arvata võime.

See on üks kindel seos, mis vereliinipidi meid seob – meie esivanemad, meie järeltulijad. Sellest ei saa ei üle ega ümber. Ega peagi saama, vastupidi, me peame mõistma ja nägema neid seoseid, neid mustreid. Vaatama neile näkku ning võtma parima pärandist tänuga vastu ning püüdma parandada seda, mis parandamist vajab. Parandada pärandit… Ma usun, et nõnda käitudes oleme oma elu sisukalt elanud. Andnud endast parima.

Mulle on sügavalt meelde jäänud üks dialoog Aino Perviku raamatu järgi tehtud filmist “Arabella, mereröövli tütar”, kus Arabella, kes on näinud piraadilaeval kasvades palju vägivalda ja surma, mis toime pandud varanduse saamise nimel, küsib Aadult surma kohta: “Mis on surm?” Aadu vastab siis, et kes seda täpselt teab – mõned arvavad, et pärast surma tuleb paradiis või põrgu; mõned loodavad et hing lahkub kehast, sünnib uuesti mõneks teiseks inimeseks või loomaks; mõned aga arvavad, et peale surma pole midagi, on vaid vaikus… “Aga mis sina arvad?” küsib Arabella tõsiselt. “Ma arvan, et inimene elab edasi oma tegudes, oma lastes…” vastab Aadu. Mille peale tüdruk kohkub, järeldades, et see kurjus, mis on ta isas, elab temas edasi ja temastki saab röövel… Aadu aga vastab, et mitte üksi inimene pole kurjaks loodud, kuna ta isa on halb, andes mõista, et kõike saab oma tegudega heastada.

See mõte tundub mulle ülima tõena. Minu küsimus on olnud, et miks siis enamik inimesi tihti ei taha näha, mida nad võiksid teha, heastada, mis suudetakse, nii enda, oma esivanemate kui ka laste ja lastelaste õnnelikuma olemise nimel?

Vastus on ilmselt, et see pole lihtne. See nõuab selget nägemist, ehk lausa selgeltnägemist – suurema pildi, mõtte tajumist. Ning tohutut vaimujõudu. Inimene, kelle vaimne tase on piisavalt kõrge mõistmaks, et miski siin elus pole juhuslik, näeb ka, et keerulisused siin elus ei ole mitte tema kiusamiseks, vaid vajalikud arenguks.

On suur õnn, kui oled sündinud harmoonilisse peresse, kus väärtustatakse üksteist ja kantakse kõrgemaid väärtusi, pärandatakse tõelist rikkust. Enamikul nii hästi ei lähe. Ja mulle tundub, et ka kõige harmoonilisemas peres on ikka  mõni “must lammas” või miski valu. Aga kui teile näib, et saatus on teie suhtes liiga vali olnud, sest teil puudub pere tugi, on üks võimalusi vaadata olukorda nii: mulle on palju antud! Äkki olen mina just see “väljavalitu”, kes saaks midagi muuta?

Tihtipeale võib suguvõsa mustrite murdmine osutuda nii vaevanõudvaks tegevuseks, võid tunda, et oled selles päris üksi ning paljud annavad alla, kui ka alustasid. Vajutakse tagasi näilisesse mugavusesse, lastakse asjadel omasoodu minna… Minu arvates on see allaandmine.

Aga ma olen veendunud, et inimese elu mõte võiks olla vaimne kasvamine. Ja see ei saa olla pelgalt isekas enesearendamine, vaid peaks olema seostes oma lähedastega. Nii elavate kui ka lahkunud lähedastega. Sest need on meie juured. Meie tõeline jõud võiks võrsuda just sealt. Ent vaadakem ringi oma tutvusringkonnas: kui palju on tegelikult kokkuhoidvaid suguvõsasid, perekondi? Mina olen näinud pigem võitlust. Ikka seda jonniajamist kuni sugulastega suhtluse täieliku äralõikamiseni.

Vere mõttes oleme aga ju ikka seotud. Niisiis võiks neid asju teada, uurida, tunnistada. Kui vaja, siis puhastada. Hoida.

Mind huvitas väga üks uus raamat, Venemaa selgeltnägija Viktoria Raidose “Esivanemate pärand. Meie vere jõud” (aitäh, kirjastus Pilgrim) See raamat oli vahepeal isegi enim müüdud raamatute seas ja see oli rõõmustav – tähendab, ikkagi on huvi nende asjade vastu. Ning see oli põnev lugemine. Seda lugedes tundsin kahetsust, et enamik meist on minetanud sidemed suguvõsalooga, tavandipärandiga. Me elame moodsat elu! Me tihti ei hinda, ei väärtusta eelnevate põlvede kogemusi, sest nad on “nii teisest ajast”, ent aeg ei ole siin määrav. Inimesed on igal ajal otsinud suures plaanis samu asju ja tundnud sarnaseid tundeid. Meie loomused, “hinge kutse” ei ole seotud niivõrd aja, kui geneetilise pärandiga.

Ka minu sugulussuhted on pea olematud. Kuna isa lahkus me juurest varakult, siis nendepoolsete sugulastega ei suheldud. Mul olid ema ja vanaema, vanaema sugulased aga kusagil Venemaal, karjalasoomlaste külas… Nõnda on mulle teadmata suguvõsakokkutulekud ja ainsad, kellest ma midagi tean, ongi mu vanaemad. Vanaisad, isad, vennad – kogu meesliin! – mul puudus. (Nüüd olen saanud mehe õppimiseks oma kaks poega, ehk siis murran puuduvate meeste mustreid…) Aga juba vanaemade kaudu saan ma aru, kuivõrd sarnased on mõningad hetked, iseloomud või kasvõi välised momendid. Ja tunnen nendega ühendust.

Raidose raamat on täis müstikat, loomulikult. Aga see “müstika” on tõesti elu seaduspärasustega loogiliselt seotud, sügavalt tark teadmine, mitte mingi esoteeriline tingel-tangel, nagu seda tänapäeval palju raha eest pakutakse. On mullegi elu jooksul see “reaalne müstika” selgeks saanud ja selge teadmine on kohal – universum on lõputu ning see osa, mida me ratsionaalse mõistusega suudame haarata, on imepisike, liivakübe. Mu uks on juba aastaid avatud tajude-, tunnetusemaailmale ja sealt olen saanud selgemaid vastuseid kui mõistusega töötades.

Mõistmine, et seosed kestavad energeetilises plaanis ka lahkunutega ning et elus on palju seletamatut, tuli mulle aastaid tagasi seoses isaema looga… Olin siis 19-aastane, kui isaema mind unedes kummitama hakkas. Ma ei olnud teda elus kohanud, ta suri teadmata põhjustel kaks aastat enne mu sündi. Isa ei olnud temast mulle rääkinud. Ei tahtnud neid asju teada, liiga valus mälestus. Kuid kui ma lühikest aega elasin isa korteris ja leidsin keldrist oma vanaema fotod ja päevikud ning tõin need asjad endale tuppa, hakkasid asjad juhtuma.

Ta tuli mu unenägudesse nagu painaja. Ta oli raskena mu peal, pöörane ja ilus. Ta ütles mulle kõrva “Ärka!”, ning ma ärkasin tihti hirmuga. “Millest ma pean ärkama?” oli tookord mu ainus küsimus. Sain aru, et mu näitlejannast vanaema, Ellen Kaarma hing ei olnud rahu saanud. Hirm painaja ees viis mind teadjamate inimesteni, kes soovitasid mul fotod ära panna ning hingelt rahu paluda. See rahuneski, aastateks. Ja tuli siis tagasi. Siis olin ma juba ise teadlikum, julgem. Ma olin valmis. Tundsin, et see on midagi, millega pean tegelema…Avastamine oli põnev ja õudne samas. Kirjutasin oma vanaemast raamatu “Ellen Kaarma. Jutustamata lugu”.

Peale karmi tõe ilmnemist lõppesid painajalikud unenäod, saabus rahu kõigisse lähedastesse. Tundsin, et ma vabastasin hinge ja ühtlasi kinkisin oma isale tagasi hella mälestuse emast. Kui raamatut lõpetasin, ilmus mu vanaema veel kord mu unne. Ja ta laulis… Rohkem pole ma teda unes näinud.

Unede nägemine, see anne asju unes ette näha, on mul jällegi pärit emaemalt. Vanaemalt, kes mind kasvatas.

Öeldaksegi, et anded päritakse üle põlve.

Mu ema on märksa materiaalsem tüüp, tema neisse asjadesse üldse ei usu… aga mina olen küll oma vanaemadele annete eest tänulik. Tunnen, et nende pärand ongi kõige tugevamalt minus avaldunud, mõlemalt poolt!

Kui paljudel inimestel on raske mõista, miks nad tunnevad-käituvad nii või naa, siis minul on see asi väga selge. Oma isaemalt olen ma pärinud julguse ja aususe, teatud äärmuslikkuse ja loomulikult tõmbe lava suunas, lendlevuse, loomingulisuse. Oma emaemalt jällegi tasakaaluks töökuse, maisuse ja tugevuse. Tema esimesed sõnad, mis meenuvad, on ikka: “Sa pead olema tugev!”

Mu mõlemad vanaemad kaotasid varakult emad. Nende isad võtsid uued naised, kes olidki neile “kurjad võõrasemad”, võõras veri(!), nii et mõlemad mu vanaemad tahtsid kodunt varakult lahkuda. Mu mõlemad vanaemad läbisid tohutuid eluraskusi. Mu isaema oli näitleja ajal, kui näitlejaid veeti ringreisidele lahtises veoautokastis, ka talvel! Kuhjuvad eluraskused murdsid ta ning alkoholism andis viimase hoobi, ta suri 45-aastaselt. Mu emaema aga oli tugev natuur! Tema elas 95-eluaastani. Tegi terve elu tööd ja elas 30 aastat peale vanaisa varajast surma üksi. Sai hakkama! Kuna minus on palju iseloomujooni oma isaemalt, kes lahkus elust nii noorelt, nagu mina kohe olen… siis olen sellest õppinud, et taolist, õrna loomeinimese mustrit ei taha ma edasi kanda, edasi anda. Nõnda ei ole ma teadlikult tahtnud end uputada vaid loomesse, sellest hulluda, et ehk hiljem uputada end kibestumuses meelemürkidesse. Kuigi mu vanaisa, vanaema, isa ja nüüd ka poolõde on näitlejad ning mindki kiskus näitelava, hoidsin ma sest eemale, niisamuti ei soovi ma, et mu pojast saaks näitleja. Või muusik.

See tee, kui ainult sellele pühenduda, on okkaline, täis halastamatut konkurentsi, enesekesksust ja ka hülgamist, reetmist. Aga aus looming on siiski vajalik. Ent see ei pea toimima suurtel lavadel, ei pea lähtuma edevusest ja enesenäitamisesoovist.

Ometi, olen ma tänulik selle lavasära-ande eest oma isapoolsetele. Ja vähemalt sama tänulik oma emale ja vanaemale ratsionaalsema elunägemise eest. Mu ema on samuti loomulikust andest muusik, ent “tasasem käik” on elus igal juhul jätkusäästlikum. Sõna otseses mõttes – sind jätkub kauemaks.

Aga tulles tagasi raamatu juurde, millest ka tänase teema jaoks inspiratsiooni sain, siis oli huvitav lugeda, millised traditsioonid, riitused käisid vanasti kaasas lapse sünni, abiellumise ja surmaga. See pani sügavalt mõtlema, kuivõrd pinnapealseks me oleme “arenenud” ja kuidas me ei hinda “vanade tarkust”.

Meis on kaduma läinud pühadus, pühitsemine, pühendumine…

Nüüdsel ajal pannakse vastsündinu foto kohe peale sündi sotsiaalmeediasse, kaitsetu, veel ähmaselt ümbrust nägev laps kõigile vaatamiseks – vanasti kaitsti vastsündinut kaua võõra pilgu eest! Pulmad on tänapäeval rohkem pidutsemise jaoks ning keegi ei eelda enam, et see on püha riitus, mille põhimõte on eluaegne liit, pühendumus ning vastutus järeltulevate põlvede eest. Surmaga sama pinnapealne asi. Surm on ebamugav. Tänapäeval surevad inimesed tihti üksi, kas hooldekodudes, haiglates… Inimese lahkumisel kutsutakse vastavad võõrad inimesed, kes pakuvad teenust, mille eest makstakse… Järglased ei jaksa sellega tegeleda, on vaja tööd teha! Ja ega ei oska ka, sest oleme minetanud esivanemate pärandi selles ja paljudes teistes asjades… Aga surm on sama püha kui sünd. Kaks elu alustala. Abielu ja lapsed seal pühaduse sees.

Kui kena oleks hoida elus vanu austamisavaldusi! Vähemalt tähtsamaid momente, kui mitte kõiki nõidust ja kaetamist ennetavaid tegemisi… Vanamoeline mõtlemine? Aga ometi – miks on meie ajal nii palju üksindust, depressiooni? Kui me oleme nii arenenud, nii edukad?

Üks mu küüniline muusikust tuttav, kes isaks sai, ütles mu õnnitluse peale kord: “Lapsi on vaja, siis on keegi, kes su ühel päeval vanadekodusse panevad!” Künism on kibestusega kaasnev nähtus. Olen ise olnud küüniline ja tean. See tuleneb omakorda tundest, et oled üksik hunt. See aga tuleneb omakorda sellest, et sidemed lähedastega ei ole tugevad… et oled haiget saanud. Et inimesed elavad usuta, hoidmata. Tänamata.

Olen elule tohutult tänulik, et mu soov – olla oma emaema juures ta lahkumisel ning et ta sai minna oma kodus, oma voodis – tõesti nii täitus. Pean seda kogemust oma elu üheks väärtuslikumaks hetkeks. Sellest tuli läbi valu sügav taju, et surm ei ole lõplik, see on edasiminek, ühest olekust teise. Ja me kõik oleme osa sellest tulekust, minekust. Seda ei tohiks eitada. Selle tõsiasja eest põgeneda.

Surm tundub ebamugav teema, millest ei tahaks rääkida. Aga sel juhul me ei räägi ka ausalt Elust.

Nii nagu valu eitades eitame sel juhul ka sügavat rõõmu. Kõik on üks.

Meie targemalt, puhta hingega elamine on oluline ka surres. Usutakse, et kui inimene sureb pikalt ja vaevaldaselt – mida tänapäeva meditsiin muidugi veelgi võimendab -, on põhjuseks ka enese või perega seotud lahendamata asjad, mida tuleb enne arusaamisega, alandlikkuse ja vabandamisega, eelkõige eneses, klaarida.

Eestlastel on kaks vastakat väljendit. Üks on “veri on paksem kui vesi”, tähendades, et sugulane on lähedasem kui võõras veri; teine ütlus aga paksu vere kohta on sootuks tähenduses, et paks veri tekitab viha… See on mõtlemiskoht, arvestades, et sugulastega tihti läbi ei saada.

Raamatust “Esivanemate pärand” saab lugeda ka “võõra vere” omaksvõtmisest, abiellumise läbi. See peaks ideaalis olema täielik. Austav. Müstikute arusaama kohaselt pole miski juhuslik, ükski kohtumine asjatu – teineteist leiavad just need inimesed, kel on vaja miskit eneses, ehk ka oma suguvõsaasjades avastada, parandada. Võib juhtuda, et just “võõras veri”, näiteks minia näol, tuleb suguvõsa asju “välja tirima”, mis luukeredena kapis peidus olnud.

Mustritemurdja peab olema tugeva loomuga. Kui suguvõsamustrites on näiteks meesliinipidi olnud tegemist nõrkade  iseloomudega meestega, kes lasevad end naistel end vedada, sõltlaste, vägivallatsejate või lihtsalt “lõbusate viinaninadega”, kes lähedaste elu sugugi lõbusaks ei tee, ning üks teadlikum perepoeg püüab hakata neid mustreid parandama, võib see peresiseselt tekitada nii palju ebamugavust, et pigem visatakse see “tarkpea” perekeskelt välja, kui et hakatakse neid asju tunnistama. Tihti lahkub enne see “tarkpea” siiski ise, lootusetuses miskit muuta. Ning ehk otsib endale mõttekaaslasi mitte oma veresugulaste seast.

Viimasel ajal väga populaarseks saanud perekonstellatsioonid on üks  võimalus neid asju energeetiliselt vabastada, parandada ka ilma reaalsete sugulaste kohalolekuta (kes tihtipeale ei taha neist asjust miskit teada – see avaks valusad mädapaised! Nad vaatavad pigem telekat.) Olen ise taolise asja läbi teinud, kogenud ka hüpnoosi puhastavat toimet ning püüdnud parandada, andestada, kuis saanud. On olnud abi.

Näen palju inimesi, kes justkui ise teevad kõik õigesti, on tublid, ausad, töökad ja ometi ei suju nende asjad kuidagi… neil puudub elujõud, peresuhted on keerulised, tihti esineb füüsilisi haigusi… Taolisel juhul on ka Viktoria Raidose sõnul põhjust vaadata just suguvõsaga seotud probleemidesse.

Ma tean drastilisi juhtumeid selle kinnituseks. Tean naist, kel on langetõbi – ta ema otsustas peale sünnitust temast loobuda… Ma tean vanemaid, kes matsid oma poja 27-aastaselt ja tütre 35-aastaselt – nende vanaisa oli küüditaja. Tean õnnetut viljatut naist, kelle naisliinis pandi toime kuritegusid sündimata laste suhtes.

Raidose sõnul on raseduse katkemine või tahtlik katkestamine energeetiilises plaanis naise ja tema järglastegi jaoks laastava järelmõjuga, kuni psüühiliste ja füüsiliste probleemideni. Sel juhul seisneks lastetu naise karmaenergeetika heastamine just laste kaitsmises, nende õpetamises, nendega tegelemises. On palju õnnetuid lapsi, kes vajaksid taolist pühendunud hoolitsust.

Kuriteod inimeste vahel aga võivad ka olla “pehmemat laadi”. Ka iseenda lodevaks laskmine või vaikiv lähedase ignoreerimine on omamoodi alandus ja kuritegu. Kuri tegu.

Igasugune ebaõiglus saab tasutud, kahjuks tihti just laste, lastelaste kaudu. Ja tahan uskuda, et ka õiglus ja headus saab tasutud.

On hea mõelda, et Keegi kusagil peab arvet. Ja see ei tundu sugugi müstiline, vaid loogiline elu seaduspärasus. Kui me usuksime karmaseadusi, ehk oskaksime targemini, vaimsemalt elada? Heastada saame me oma või suguvõsa vigu iga päev. Siiras palve ja tõeline pühendumus on isetute heategude tugevateks toetajateks.

Mu eeskuju hoolida ka lahkunutest andis mulle südantsoojendava tagasiside hingedepäeval. Mu pojad teavad, et käin tihti kalmistul, istutamas lilli, viimas küünlaid. Neid ma pole kaasa tulema sundinud, neil teised huvid, arengud. Ühe korra jõulude ajal käisime perega, mu isaema haual… Aga see hingedepäev… olin ise esinemas ning mu pojad olid iseseisvalt läinud poodi, ostnud küünlad ja otsinud üles hauaplatsi, et süüdata küünlad oma esivanematele. Vanavanaemale ja vanavanavanaisale. Ma tänasin neid ja mõistsin: mitte sõna ei kasvata, vaid tegu. Eeskuju. Me kõik saame seda teha, anda head eeskuju. End kasvatada, et kasvatada teisi.

Lõpetuseks tooksin Viktoria Raidose mõtte raamatust: “Inimesest jääb Maa peale mälestus ja see, milline see on, sõltub ainult temast endast. Igal inimesel on energia, mille abiga saab ümber korraldada suguvõsa süžeeliine ja tingimusi ning muuta paremaks nende inimeste elu, kes tulevad pärast teda. Suguvõsa olemasolev jõud ei kao kuhugi, ning püüab avalduda tegelikkuses: see võib olla kontrollimatu ning järglaste jaoks ohtlik või siis juhitud kellegi poolt, kes on seda tajunud nii oma suguvõsas kui ka iseendas ning õppinud seda valitsema, muutes paremaks enda, oma laste ja lastelaste või lausa kogu maailma elu.”

Julget endasse ja oma suguvõsasse vaatamist! See on (vere)jõud, mis on vääramatu ning väärt hoidmist!

Avaldatud 28. novembril edasi.org portaalis