Valdur Mikita: "Kodutee võib olla tähtsam kui kodu ise"
See oli kolm aastat tagasi, kui lugesin esimest korda Valdur Mikita menukit “Lingvistiline mets” ja tundsin, et ma ei saa jätta kirjanikule kirjutamata. Miski mu hinges oli tema mõttemaailma kogemise tulemusena kummaliselt paigast nihkunud. Aga aukartus kogu selle teadmistepagasi ja kõrgharituse ees oli ühtpidi nii suur, et kirja saatmine võttis aega. Samas, tema kodune ja südamelähedane väline hoiak andis julgust. Nagu ka üks tähendusrikas ühenduslüli minu jaoks, nimelt, kui sain teada, et Valdur on kasvanud Suislepas, Õhne jõe ääres. Õhne jõgi oli ka minu lapsepõlve maagiline veekogu. Õnnestav seos.
Kujutluspilt sellest, kuidas me umbes samal ajal, kaheksakümnendate alguses, lastena Õhne jõe ääres kondasime ning ehk needsamad vetevood minu juurest Tõrvast Valduri juurde Suisleppa voolasid, täitis ja läitis mind saatma tookord Valdurile kirja: “Me veres voolab sama jõgi…”
Miski aimus, et sarnane lapsepõlvemaastik seob meid ka sügavamal tasandil, sai õhutust, kui Valdur mulle toona soojusega vastas.
Tema viimase raamatu “Mikita keeleaabits. Põliskeelee omailm” ilmudes julgesin küsida Valdurilt juba intervjuud. Ma ei pidanudki teda kaua veenma, kirjutasin lihtsalt: “Valdur, ütle “jah”!”
Olen uhke, et saan teiega tänavu jõulude eel jagada maheda kirjamehe mõtisklusi, või peaksin ütlema “mõtsisklusi” – see on Valduri keeles “metsateemal mõtisklus”. Nagu ikka, on kirjaniku mõtisklustes nii mõttekust, mõtlikkust ja parajal määral “mõtsikust”…
Valdur, on rõõm, et olid nõus Edasile oma mõtteid jagama, tean, Sa oled valiv! Ja rõõm on loomulikult ka Su viimasest raamatust “Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm”. Sinu “Metsik lingvistika” ning “Lingvistiline mets” saavutasid metsiku lugejate poolehoiu. Mida need raamatud Sulle endale tähendavad?
Mulle meeldib Juri Lotmani mõte, et hea raamat on autorist targem. Kui raamat on valmis saanud, siis paljud ei suuda omakirjutatud teksti ise pikka aega lugeda. See võib olla traumaatiline kogemus. Mul on samamoodi. Aasta-paari möödudes aga võtad raamatu ettevaatlikult kätte ja leiad sealt midagi, mida sa ise raamatut kirjutades üldse ei taibanud. Raamat on kirjaniku jaoks paratamatult päevik ja päevaraamatut on kergem lugeda alles hulga aja pärast.
Raamatuid võiks vist võrrelda veiniga: mõned lähevad aastatega paremaks, mõned lähevad kiiresti pahaks. Enamasti nad lähevad muidugi pahaks.
Ideaalis peaks olema nii, et igasse raamatusse võiks olla ära peidetud mõned asjad, mis koguvad vähehaaval jõudu. Mulle ei meeldi sõna “lugemiselamus”. Raamatute algne mõte ei ole pakkuda elamusi, vaid anda inimesele hingejõudu. Mulle endale sümpatiseerivad raamatud, mis tekitavad sellise kummalise puhta jõu tunde, mida on raske kirjeldada.
Niisiis võiks kirjanik ideaaljuhul katsuda panna igasse raamatusse natuke seda imelikku jõudu. Lõppeks on elujõud ainus asi, mida inimene saab läbi oma loomingu edasi anda. Kas see on õnnestunud või mitte, seda saavad öelda juba teised inimesed.
Oled öelnud, et Sulle meeldib, kui inimene jääb mõistatuseks. Kui sa ei taba teda lõpuni. Sinuga on kindlasti nii. Need, kes arvavad, et on Valdur Mikita ära mõistnud, on nähtavasti eksiteel. Kas Sa ise oled end ära tabanud? Mida oled sel rännakul iseendasse avastanud?
Mõistatus ja salapära on elus väga tähtis. Ma arvan, et mida targem on inimene, seda suuremaks paisub elu jooksul tema hinges Elu mõistatus ja imestus selle üle. Tänapäeva inimese üks ekslik eeldus on selles, et elu peab olema lõpuni arusaadav, et kõikidele küsimustele on olemas vastused. Tegelikult kehtib tasakaaluprintsiip: mida targemaks inimene saab, seda suuremaks paisub ka teadmine sellest, mida ta ei tea ega saa kunagi teada.
Inimesed on loomu poolest erinevad, mõne jaoks on vastamata küsimused häirivad, teise jaoks on lõpmatus, hämarolek ja salapära aga kirgastava loomuga. Mina kuulun pigem nende teiste hulka. Mulle ei meeldi lõplikud, äraseletatud ja harmoonilised maailmad. Mind paelub pigem kaos ja mingisugune “metsik”, korrastamata element. Tee, mis ei vii kuhugi – seda mööda on hea minna. Mina ei usu päralejõudmisse, inimene on rändaja.
Usun, et kõik olulised asjad, mis inimesega elus juhtuvad, juhtuvad pigem siis, kui ta on kuhugi teel.
Selles mõttes on võib-olla kodutee tähtsam kui kodu ise. Kodu võib hävida, inimene võib kodust väga kaugele minna. Aga koduteed ei saa hävitada, see on olemuselt hävimatu nagu Vana-Hiina mõistatus.
Püüdes Sind siiski veidi ära arvata… Olles lugenud kõiki Su raamatuid, alates Su noorusaja sürrealistlikust “impampluulest” kuni viimase, emakeelele pühendatud teoseni, võiksin kokkuvõtvalt öelda, et Sa tõesti armastad emakeelt selle kõikides avaldumisvormides, meie kultuuri vanemat kihistust, pärandikultuuri ilu ja kummalisust. Sinus on koos nii sentimentaalne lüürik kui ka paras huligaan. Su “märgiluule” ja absurd on justkui ninanips neile, kes Sind liiga tõsiselt hakkavad võtma? Üks tõeline loomeinimene on ikka vastuoluline. Temas on nii õrnus kui ka protest.Kas Sa ise tunnetad neid erisuunalisi liikumisi eneses vastuolulisena või saad nende tasakaalustamisega hästi hakkama?
Kui ma endasse vaatan, siis ma ise siin mingit vastuolu ei näe. See, mis väljastpoolt vaadatuna võib tunduda vastuoluliste iseloomujoontena, näib mu enda jaoks pigem hädavajaliku mitmekesisusena. See on eelduseks, et üldse midagi luua.
Ma vist kuulun nende inimeste hulka, kelle sees on varjul mitu erinevat inimest. Loomeinimeste hulgas on selliseid tõenäoliselt palju. See teeb elu huvitavaks, aga ka keeruliseks, sest keegi ei tea, millise tüübiga ta parajasti kohtub. Mõni neist on introvertne, mõni ekstravertne, üks on energiline, teine jälle unistav… Aga selline mitmikisiksuste parv loob rikka sisedialoogi. Ma arvan, et mitmikisiksus on kirjanike kutsehaigus. Nii nagu maalrile oli vanasti klaas piima tasuta, peaks kirjanikul olema kord aastas tasuta psühhiaatri konsultatsioon.
“Mikita keeleaabitsas” oled ka pakkunud uudissõnu, mu lemmikuteks olid “punnkook” (täidetud pannkook), “laristu” (supermarket), “köögeldama” (netist retsepte otsima), “viimsepäevatoit” ( “parim enne” kuupäeval manustatud toit), “ohmo sapiens” (loll inimene). Oled Sa mõelnud koostada oma tuletiste, “mikitismide” sõnaraamatu? Saaks kõhutäie nalja ja uusi muhedaid sõnu… keele- ja meeleparandust.
Seda ma päris ei ole mõelnud. Ma arvan, et Keiti Vilms teeks seda minust palju paremini, ta on andekas ja hea musikaalse keeletunnetusega. Aga see on tõsi, et eestlaste hulgas on alati olnud suuri meistreid uute sõnade loomise vallas. See on meil kuidagi veres ja kuulub soome-ugri keeletunnetuse juurde. Kui me sobivat sõna ei leia, võime üsna hõlpsasti valmis treida mõne uudissõna.
Laiemalt vaadates on see väga huvitav fenomen. See on ka põhjus, miks eesti keel on nii rikas ja sisaldab ohtrasti kõikvõimalikke sünonüüme, mis siiski erinevad mõne vaevumärgatava nüansi poolest.
Tõenäoliselt on Eesti ja Soome tänapäeva maailmas üsna unikaalsed paigad, kus uute sõnade loomine on osa rahva- või koguni rahvuslikust loomingust. See näitab, et väikeriikides on keel ja kultuur väga tihedasti seotud. Murdmaasuusatamine tuleb ja läheb, aga sõnavõistlus on juba sada aastat populaarne ja see rahvusspordiala ei näita mingeid väsimuse märke.
Kuhu riiulisse Sa soovitad raamatupoes oma raamatud asetada? Kas need liigituksid keeleteaduse, semiootika, ajaloo, ilukirjanduse, luule, huumori alla või peaks ikkagi selguse mõttes paigaldama uue riiuli – “Mikita”?
Endanimeline riiul oleks kahtlemata uhke! Hakkasin mõtlema, et Kirjanike Liit võiks kinkida igale kirjanikule nende seitsmekümnendaks sünnipäevaks omanimelise riiuli. Urmas Vadil võiks siis olla “vadiaarium”, Ilmar Trullil “trullaarium”, Arvo Valtonil “valtonaarium” ja nii edasi. Mika Keränenil oleks kõige uhkem nimega riiul – “keränaarium”.
Ega ma ei tea, mis selle jutu mõte on – lihtsalt haarasin võimalusest uusi sõnu välja mõelda. Aga kui püüda tõsiselt vastata, siis mulle tundub kõige põnevam kirjutada raamatuid, mis kukuvad pigem sinna riiulite vahele. Enda raamatud olen kaupustes leidnud küll kõikvõimalikelt riiulitelt, esoteerikast teatmeteosteni. “Kukeseene kuulamise kunsti” leidsin ühest poest kokaraamatute hulgast.
Loomenatuur on õrn. Neile, meile on lihtne liiga teha, oleme vastuvõtlikud, haavatavad. Ometi on ju väga vaja, et sellised tundlikud natuurid omaksid jõudu ja julgust vastu astuda ebaõiglusele, lauslollusele, ahnusele. Sügava tajuga inimeste tähelepanelikkus ja tegutsemine on ülioluline, et veel säiliks hinge ja südamlikkust, õiglustunnet.
Mis kasu on passiivsest headusest, kui kurjus on aktiivne! Maailm on ekstravertne ja agressiivne. Kas Sa ei arva, et loomult ülitundlikud introverdid peaksid siiski jätkama jutustamist. Vahest see liigutab kedagi, julgustab ja toetab… ja tema omakorda suudab teha midagi, et ilmas oleks enam headust.
See on üks suur ja vastuseta küsimus. Ma arvan, et loova natuuri jaoks on üks suuremaid väljakutseid leida tasakaal ülitundliku, sissepoole elava loomuse ja “rahva hääle” vahel, kui nii võib öelda. Minu meelest on tänapäeva Eesti, aga võib-olla ka kogu Euroopa üks suuremaid traagikaid selles, et suurtest isiksustest on saanud suured vaikijad. Targad ei räägi enam – aeg on selline.
Inimesed tajuvad väga selgesti, et kui sa avalikult sõna võtad, siis varem või hiljem lömastatakse sind nagu lutikas.
Miks? Sest läbi aegade on olnud tõel läbivalt üks ebasümpaatne tunnusjoon: selle maailma vägevate jaoks on tõde enamasti äärmiselt ebameeldiv. Mis siis üle jääb? – vaikida.
Ja kuna targad ei räägi, täitub eeter vähehaaval aherainega – tigeduse, rumaluse ja käsitamatu mõttepudruga. Sealt ei tule enam midagi läbi ja maailm jätkab vanaviisi, mingit muutust ei tule. Sõnavabadusest on saanud täielik sõnast vabanemine ja keegi ei tea enam, mis sellise maailmaga õieti peale hakata.
Sa oled mõista andnud, et Su enda õigekiri on üsna kehv. See pani muidugi muigama. Kuis siis on, kas olulisemad on kokkulepitud õigekirjareeglid või vabastatus, omapära. Kust jookseb see keele keeluala ja selle lõpp, kust keel võib minna täiesti omasoodu, pööraseks, võnkuda tähenduse ja tähendusetuse piirimail? Kuidas Sa selle endale oled lahti mõtestanud?
Mina pooldan seisukohta, et eesti kirjakeele reeglid on tõesti kohati lausa tarbetult keerulised. Eks neid on tasapisi katsutud ka lihtsamaks teha, aga pikk tee on veel minna. Mulle on sümpaatsed olnud Jaan Kaplinski ja Mati Hindi mõtted, et liigne tähelepanu õigekirjale võib kergesti tappa inimese loovuse. Eesti kirjakeel on võrreldes paljude vanade kultuurkeeltega ju väga noor. Oleme tahtnud justkui oma soome-ugri kotkast kuldse sabasulega ehtida, aga lõpuks näeb see ikkagi välja nagu sea seljas sadul.
Õigekirja peab muidugi oskama, aga see ei tohiks olla peamine eesmärk, miks üldse koolis emakeelt õppida. Me õpime koolis liiga palju kirjakeelt ja liiga vähe omaenda emakeelt – ehk siis üht vana ja väärikat euroopa põliskeelt. See on ka viimase raamatu põhiline motiiv, küsida üks oluline küsimus: mis siis ikkagi on meie jaoks see päris oma keel?
Kuivõrd Sa oled planeerija, kuivõrd vabalt kulgeja? Tundub, et oled ühtviisi kohusetundlik ning taotled täielikku korrektsust, samas selles paikasätituses tekib kusagil hetk, kus lased tundmused voogama…
Loomingu süda on rutiin, võime taluda rutiinset tööd – seda mitte eriti atraktiivset tõdemust teavad ilmselt kõik loomeinimesed. Haruharva kohtab selliseid inimesi, kelle puhul kõik sünnib justkui iseenesest, jumaliku puudutuse läbi. Raamatu esitlus on otsekui sarikapidu, kellade ja vilede saatel huilgab kirjanik tellingutelt oma pöörase maailma sõnumit. Aga see on vaid hetk, siis tuleb jälle selline vaikne ja nohisev müürsepa-elu.
Selles mõttes on uus raamat üksnes tühi karkass, viltu vajunud tellingute ja koledate aknaaukudega. Mõne raamatu sisse tulevad lugejad “elama” ja see on suur õnn. Aga seda juhtub harva. Enamasti jäävad need suure vaevaga loodud tondilossid lihtsalt lagunema. Ju siis hoidis kirjanik materjali pealt kokku, kuigi ta seda ise kunagi ei tunnista.Mulle endale meeldib mõelda, et maja ehitavad valmis lugejad, kirjanikule pole sellist voli antud.
Su edasine loominguline väljavaade. Mida tahaksid seal näha?
Tahaks iseennastki üllatada, see oleks tore. Olen naljaga pooleks enda kohta öelnud, et lingvistilisse metsa on lihtne sisse pääseda, aga katsu sa sealt pärast välja saada! See värske raamat põliskeele omailmast oli ses mõttes teadlik valik, et ma ei tahtnud veel ühte metsaraamatut kirjutada.
Äkki tundsin, et eesti keel on tohutult põnev, siin on ikka väga palju vastuseta küsimusi. Usun, et emakeel on inimese jaoks pigem teekond, mis rangelt võttes ei vii kunagi pärale. Keegi ei suuda omandada emakeelt lõpuni, läbi käia kõiki tema teeharusid. Selles mõttes on keel suurem kui inimene, see ongi üleinimlik substants, mille küljest võib lahti murda üksnes väikseid tükke. Vahel on selline tunne, et keele jõud on nii suur, et ajab hirmu peale.
Mina usun, et paljude jaoks on Su teostes kõige armsamad need nostalgilised hetked, killud lapsepõlvest.
Mulle on alati meeldinud näha ja otsida väikeses suurt. Sellepärast olengi kirjutanud vanast taluõuest kui eestlasliku olemise absoluudist, seenelkäimisest, moosikeetmisest, puude lõhkumisest või siis lihtsalt kodutrepil istumisest. See kõik on maailmakultuur, olemise absoluutne keskpunkt.
Aga seda peab lihtsalt aeg-ajalt meelde tuletama, et meil ei ole siit tegelikult mitte kuhugi minna.
See on sama asi, miks inimesed ei saa Päikesesüsteemist ära kolida: kõik elamisväärsed paigad on lihtsalt l i i g a kaugel. Me variseme tolmuks ammu enne, kui kohale jõuame. Seepärast on ka kõik muud paigad eestlase jaoks liiga kauged. Ta võib küll hakata vapralt minema Soome, Inglismaa või Ameerika poole, aga päriselt kohale ei jõua ta kunagi. Selline on lihtsalt tema saatus: nukker, ilus ja võimas nagu üks otsatu Vargamäe.
Millised on Valdur Mikita jõulud tänavu? Püüad ühendada suguvõsatraditsioonid ja iseolemise-ilma?
Jõulude ajal käin metsas ja kirikus – nii on vist paljudel eestlastel kombeks. Käiakse koos kuuske toomas ja lauldakse üheskoos kirikulaule. Minu jaoks kuuluvad need maailmad orgaaniliselt kokku. Oma lapsepõlvest mäletan mitmeid natuure, kes ühest otsast vaadates olid justkui metsarahvas, teisest otsast jälle täitsa korralik ristirahvas.
Lihtne inimene on Eestis suure hingega: erinevad maailmad mahuvad tema sisse lahedasti ära ja jääb veel verivorsti jaoks ruumi ülegi. Kui Dostojevski ütles, et inimene on saladus, siis mina keeraksin väikese vindi peale ja ütleksin, et inimest on võimalik haruharva mõista, aga eestlane on ja jääbki mõistatuseks.
avaldatud edasi.org lehel 19.12. 2019
Comments
Post a Comment