Kuhu jäi õnnelik lapsepõlv?

 

Ühel rahulikul pühapäevaõhtul, kui olin oma poegadega lõpetanud õhtusöögi, pesin veel nõusid ning pidime hakkama mängima lauamängu, ütles äkki mu noorem poeg: “Täna pärastlõunal tõi senituvastamata mees Eesti Islami Keskuse ning Türgi ja Aserbaidžaani saatkonna juurde sea pea…” Ta luges seda oma telefonist, uudistest. Ja ma mõtlesin taas oma korduvat mõtet: mida kõike peab tänapäeva laps küll teada saama! Ning neil hetkedel kangastub mulle ikka mu oma infomüravaba ja ärevusevaba lapsepõlv.

Elu on täis paradokse. Plussid-miinused igas valikus, olukorras. Kasvanud ajal, mil meil justkui polnud vabadust, varjati ja moonutati poliitilist infot, kuuldavasti oli meil puudus nii toiduvalikust kui tööstuskaupadest, elasin mina ometi rahulikku elu ühes väikelinnas koos oma vanaemaga. Ma ei teadnud midagi sellest, mis toimub maailmas või Nõukogude Eesti poliitikas – olin säästetud kõigist kurioosumitest ja meelelahutusmaailma pahnast. Ma ei vajanud seda ega tundnud sest puudust. Mul oli mu helge maailm, kus toimetasin. Tahtsin saada heaks haldjaks. Võisin tunda rõõmu lihtsatest tegevustest – valada vihmavett ühest anumast teise, imetleda lendlevaid liblikaid, toita siile, kiikuda võrkkiiges, mängida oma nukkudega või vormida koos naabripoisiga liivast kooke ja mängida temaga kodu. 

Ma ei teadnud siis, nagu teavad nüüdse aja lapsed, et laps ei tohi istuda jõuluvana sülle; ma ei näinud reklaamides silikoonrindade ja -huultega erinevaid kaupu ja teenuseid pakkuvaid naisi; ma ei teadnud, et ka kaks meest võivad saada lapsi, kui nad maksavad mõnele naisele, kes neile lapse sünnitab… ammugi oli mul teadmata, milliseid mahhinatsioone sepitsevad poliitikud või suurärimehed; mind ei hirmutatud tapvate viirustega ja lasteaias ei korraldatud õppusi, mida teha terrorismiohus. Ma ei teadnud vandenõuteooriatest ja üleüldse – ma ei teadnud, et maailm on täis valet! Ja kui paljust infost veel meid hoiti, sellel “vabaduseta ajal”! Seda enam, paljud need infoajastu veidrused olidki veel olemata. 

Nagu näiteks – mu fotot ei riputatud kohe sündides sotsiaalmeediasse, ei antud esimese asjana kätte nutitelefoni ning silme ette ekraane, mis mind oma sisemaailmast, oma hingest võimalikult kaugele viiks. Ma ei teadnud arvutisõltuvusest, küberkiusamisest, netiahistamisest. Ma ei olnud kuulnud toidutalumatusest, geneetiliselt muundatud toidust, ei teadnud vaktsiinikahjustusest ega laste ärevushäiretest. Ei teadnud, et lastel võib olla Aspergeri sündroom, autism, allergiline astma või depressioon. Sain kasvada rahulikult – uidata looduses, lenneldes oma unistustes, olla hirmuta… 

Käisime vanaemaga metsas marjul ja seenel, ta valmistas mulle süüa puhtalt kasvatatud toidust, ilma värvi-, lõhna- ja kunstlike maitseaineteta – ma ei pidanud iial tundma millestki puudust ja ma ei mäleta, et sellest puudusest oleks kodus räägitud. Kui puudus oligi, tegi see inimesed samas leidlikuks – valmistati, meisterdati ise! Ei olnud mul ka puudust riietest – mu vanaema õmbles mulle kleite ja temaga koos kangapoes käimine oli eriline kogemus. Tõesti, talveriided ei olnud küll high-tech nagu nüüd, ent ma ei mäleta, et oleksin külmetanud ka neil tõesti külmadel talvedel, mil toona oli -25 külmakraadi talvel täitsa tavaline. 

Panime aga rasked kasukad selga, vildid jalga, soojad villased kapukad, sokid, labakud… ja kõmpisime mõnusalt igal reedel linnasauna – paar kilomeetrit sinna ja pärast tagasi. Siis vaatasime telekast iluuisutamist või “Sherlock Holmesi” vene varianti, mille muusika ja näitlejad mulle väga meeldisid – ei mingeid ärevaid uudiseid! Vahel käisime kinos, kus näidati ikka Prantsuse komöödiaid või India melodraamasid. Parasjagu meelelahutust ja vaheldust, aga peamine oli ikkagi koos vanaemaga kinno minemine! See atmosfäär ja koos jagatud elamus! 

Järve lähedal kasvades käisime suviti ikka vähemalt kolm korda päevas ujumas ja vees oldi tundide viisi, kodus käidi vahepeal söömas ja siis jälle järve äärde! Une eel luges vanaema mulle muinasjutte ning Tuhkatriinu ei olnud siis veel mustanahaline, nagu hiljuti ühes filmiversioonis nägin. (Olgu mainitud, et ma pole sugugi rassist – afroameerika rütmimuusika ja gospel on mu lemmikuid.) 

Tõsi, nüüd mõtlen ma, et ühe asja teeksin küll muinasjuttudes ümber: loobuksin illusoorsetest lugudest, kus prints valgel hobusel tuleb ja päästab (magava) printsessi ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni… See pettekujutlus, millega kasvasin, oli mu usk ja unistus, millest väljakasvamine võttis pool elu. Oma poegadele lugesin lugusid loodusest, loomadest ning iseseisvatest, karakteersetest tegelastest, kel kõigil oma kiiksud, aga kel aus ja julge süda… Aga see selleks. 

Vanaema loetud igaõhtused muinasjutud, kas klassikalised või tema enda välja mõeldud, olid ikkagi mu õnneliku lapsepõlve osa. Hiljem olin ka usin raamatute lugeja; nüüdsel ajal on pea võimatu lapsi lugema saada, millest on väga kahju, sest see arendaks nende endi kujutlusvõimet ega söödaks kõike ekraanidel ette, nagu tänapäev seda teeb. Kooli ja muusikakooli minnes sain ma keskenduda õppimisele, mind ei seganud muu maailma müra, mis segab tänapäeva lapsi. Mul ei olnud probleeme keskendumisega. Kui vanaema mind matemaatikas kodutöödes aidata ei osanud, läksime naabrite juurde, kus suure perega oldi ühise köögilaua taga ja nuputati. 

Kui nüüd laps ei oska midagi, siis ta guugeldab! Ja jääb samas tihti vahtima mingeid videoid juutuuberitest või vaatama klippe ebaõnnestumistest-feilidest, kus inimesed kukuvad kusagilt alla, jäävad kusagile vahele, kus autokoormad lähevad ümber või sõidavad majadesse sisse, ja muidugi, kus püksid kukuvad kõigi nähes maha, pulmalised pudenevad sillalt vette, keegi vannub räigelt vene keeles, sest ta vana veoauto käigud ei tööta, kellegi purjus magajaga tehakse rumalat nalja – aetakse ta pea paljaks või pannakse nastik püksi… jaa nii edasi ja nii edasi…

Kui meie vaatasime lapsena kinos “Nukitsameest”, headuse ja kurjuse põnevat lugu kauni muusikaga, siis nüüd vaatavad lapsed kinos filmi, kus saab nalja sellega, et ühel mehel saunas jäävad munad saunalaudade vahele kinni… 

Kui minul algkooliajal oli normaalne, et igal nädalal on klassi korrapidajad, kes tahvli puhtaks teevad, klassi tuulutavad ning pärast tunde ka klassi koristavad, ning söögitoimkond, kes söögivahetunni eel laua katavad, siis nüüd võib õpilane õpetaja peale kaevata, kui õpetaja palub lapsel akna lahti teha! See on ahistamine! Minu arvamus on see, et töökasvatus ei jookse mööda külgi maha ning on igatahes eluks vajalik õpe. 

Mu klaveriõpetaja ütles hiljuti, et nüüdne tase on hoopiski langenud, lapsed ei harjuta enam nõnda pilli kui kunagi ja neilt ei tohi midagi nõuda! Lapsed on hõivatud kõige muuga. Hea üldse, kui vanemad veel lapsi huvikoolidesse suunavad ning lapsed suudavad kõige paljususes veel millelegi keskenduda. Aga olen näinud ka neid klaasistunud pilguga lapsi, kelle vanematel pole ei aega ega teadlikkust last suunata, arendada ning kelle lapsehoidjateks ongi juba päris väikesest peale ekraanid. Telefon või iPad käes, telekas samas taustaks lärmamas. Need lapsevanemad, kes taolist hullust soosivad, ütlevad tavaliselt, et ega last ei saa vati sees kasvatada või et “ajaga peab kaasas käima”. Tegelikkuses mõjub see mulle tunnete nüristamisena. Kus me ainult soovime juurde materiaalseid asju, vaheldust, kasvatades pidevat rahuolematust ja tühjust. Kaugenedes oma tegelikest, sisemistest vajadustest. 

Mulle on jäänud meelde, kui ükskord astusin sisse ühe pere uksest, ja kaks poissi, kes mängisid diivanil oma iPadides, ei tõstnud isegi pead, et vaadata, kes nende koduuksest sisse tuli. “Öelge tere!” ütles siis pereisa… Ja samas näen ma lapsevanemate käegalöömist sellele teemale – nutiseadmes või ekraani ees olev laps on vait ja annab näiliselt vanemale rahu. Aga ma tahaks öelda – uppuja vajub ka vaikselt. Tänapäeva, “vabaduseaja” lastel on ärevus- ja keskendumishäireid kordades rohkem kui kunagi, seda võivad kinnitada kõik terapeudid. Ja nähtavasti pole erinevaid teraapiapakkujaid olnud iial nõnda palju, kui on tänapäeval… aga teraapiad ei aita meid, kui meie elustiil ja ärevust tekitavad tegurid ei muutu. 

Ja kui kestab see meie aja sõda, mille peamised hävitajad on info üleküllasus ning inimese pidev tagantkihutamine. Juba lapseeast peale. Loomulikult ei taha ma öelda, et “meie ajal” oli kõik ainult hästi, et rohigi oli rohelisem… igal ajal oma karid. Aga ma mõtlen praegusele ajale, et laps või ka täiskasvanu ei pea saama teada kõike seda negatiivset, mis maailmas toimub, ta ei jaksa seda kanda. Ses suhtes käib meil tõesti sõda, mis laastab omamoodi. Kas sellele on veel iial võimalik piiri panna, kui “sõna on vaba”? Ja igaüks postitab – tihti tühje sõnu, mõttetuid sündmusi, töödeldud ja lavastatud fotosid. Enesereklaami. Laikige! 

Jah, ma tunnen muret ja tegelikult lausa suurimat muret just laste pärast tänapäeval. Millisesse segasesse maailma me nad oleme sünnitanud! Kuidas ja kas me suudame ujuda vastuvoolu ja neid kõige selle eest kaitsta? On perekondi, kes püüavad sest hullusest teadlikult eemale põgeneda, et midagigi veel iseenda ja lapse hingemaailmast ja psüühikast päästa – minnakse maale elama, püütakse elada loomulikku, sõltumatut elu, kasvatada ja süüa puhast toitu, tarbida vähem, hoida end eemal sellest mürgitavast uudistetulvast ja melust, mida me ei vaja. Olen nende üle õnnelik. Üks mu soove oli ka nõnda elada – säästes oma lapsi. Elada maal. Looduse rütmis, loomulikus tempos ja keskkonnas. 

Ma üksi ei jõudnud seda unistust teostada. Ja ega Eesti regionaalpoliitika ka soosi maal elamist. Laste koolid, huvikoolid on ikka linnas ja kui sa ei suuda olla 18 aastat lastele igapäevaselt autojuht, lisaks muudele pere- ja töökohustustele, siis tuleb elada linnas. Valisin siis väiksema linna, linna serva… kuigi oma erialase töö pärast peaksin elama hoopis Tallinnas. Selle, teadliku valiku ma tegin, iseenda ja laste nimel – et oleks võimalik kuulata vaikust ja hingata puhtamat õhku, kulgeda rahulikumas tempos. Säästa närve. Sest olgem ausad, vahel tundub, et kõik ümberringi on närvihaiged. Kõigil on kiire ja närvid läbi. Üldine pidetus. “Vabadus, vabadus, vabadus!” kordasime me tol pöördelisel hetkel mantrat, millest palju lootsime. Sellel “vabadusel” on oma hind. Ühest vigasest ühiskonnakorraldusest teise, veel vigasema (?) alla. Ning olles nüüd näinud seda vabadust, on ka kindlasti tekkinud küsimus – kuidas need asjad nii pööraseks läksid? 

Kas te lapsevanematena ei ole küsinud: milline saab maailm veel siis olema, kui me lapsed on täiskasvanud?

Millistest väärtustest me siis räägime? Mida kõike kardame, millega meid hirmutatakse? Kas jääb veel midagi, mille eest me ei pea maksma? Me teenime palehigis raha, et tarbida, et maksta kinni need “vajadused”, mida meile vajadustena esitletakse. Maksame justkui kinni ka oma hirmud, püüdes sellega olukorda kontrollida, aga ikkagi libiseb olukord meil käest, sest leitakse uued vahendid, millega hirmutada, mida peame kinni maksma…Kuidas hoida oma hinge, oma vaimu? Või inimsuhteid üldse? Kas pole vastuoluline: ajal, kui maailm on lahti (hetkel on ta muidugi üsna kinni ja eelkõige kinnijooksnud!), kui me lapsed võivad minna me juurest teise maailma otsa, et teha karjääri või leida endale kaaslane teisest kultuurist, ei ole nad ometi sugugi õnnelikumad? Me pered lagunevad, sest pereväärtused pole enam tähtsad, tähtis on see “vabadus”! 

Minu arvates on vabaduse mõiste seotud eelkõige ikkagi vastutusega.Meil on justkui kõik võimalused, aga ometi… sealsamas kohtavad meid ka võimatused, võimetused…Igaüks pusib omaette ning püüab ellu jääda, see on selle vabaduse sisu. Hea, kui inimene oskab mõista ja jõuab arusaamisele, mis tegelikult võiks meid õnnelikeks teha. Ei, mitte kõige paljusus, mitte info kättesaadavus, mille tõesust me tegelikult ei tea, mitte kaupade üleküllus ega ka mitte materiaalne edu või äriline enesteostus. Meid võiksid toetada ikkagi lähedased suhted. Perekonna kokkuhoid, truudus sõpruses, koostegutsemine hingeliste väärtuste nimel. Ja rahu iseendas. Eneseareng. Vigade parandamine paremate väljavaadete nimel. 

Tunnistan, et olen konservatiivne. Neile, kel tähtis innovatsioon ja majanduslik-tehniline progress ning tundub, et peab ainult edasi kihutama, võin ma tunduda lootusetult vanamoodne, ja olgu nii. Aga olles arendanud peamiselt oma tunnetuse- ja tajuilma, tundub mulle, et me tõelise edu eeldus on õnnelik, rahulik lapsepõlv. Kas tänapäevast lapsepõlve, kus juba kooli minnes peab laps tihti läbima tasemekatsed ning astuma konkurentsi halastamatusse oravrattasse, kus maavanaemad on väljasurnud nähtus (sest nad peavad linnas veel kõrges easki elatist teenima ja lastelastele polegi aega, ega pole ka enam üksteisemõistmist) ning kus kõik taandub välisele ning taotleb pidevat vaheldust, on mõiste “õnnelik” üldse sobiv mõiste? Või on õnnelik lapsepõlv vaid veel mälestus millestki nostalgilisest, mis jäädavalt möödanik, ja me rühime edasi vaid välise edu nimel, teadmata, mida tegelikult see tähendabki? Amokijooks, mille tagajärjel oleme sõltuvad ergutitest ja rahustitest, vaheldumisi? 

Jah, meeletu tormamise asemel eelistaksin mina vahel seisatada ja mõtestada oma olemist, kaardistada oma minekuid, täpsustada oma suundi – kuhu poole oleme teel? Kas need valikud toovad meile tegelikku edu –  õnne ja tervist, rahu? Või peaksime hoopis aeglustama? Vist on nii, et kõigile jäägu oma otsus – või siis otsustamatus –, kuidas elada. Aga teadlikkust on võimalik kasvatada. Siis saame me olla tervemad hinges, vaimus ja ka kehas ning meile ei ole võimalik lõputult peale suruda seda jama ning tühisust, mida see tänapäeva “areng” toodab. Ning ehk on lootust, et ka õnnelik lapsepõlv on veel vähemalt targemate vanemate lastele võimalik. Tervetest lastest kasvavad terved täiskasvanud. See oleks tõeline kingitus me segaseid ja segasust täis ühiskonnale.

Rahulikumat hingedeaega soovides.