"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

Ma tõesti armastan Eestimaa loodust ja eelistan alati olla kodus. Ka pikkadel talvedel ei kipu ma pagema soojale maale, vaid püüan võtta kõik sellest, mida pakub oma vahelduses meie kodumaine ilm. 44 elutalve on ka ju karastanud! Muidugi ei ole talved enam sellised, nagu lapsepõlves. Mäletan, et siis ei olnud küsimus, kui pime on see talv, pigem oli küsimus, kas on koolist külmapühad või mitte. 25 külmakraadi oli talvel periooditi tavapärane. Vanaema küttis pidevalt ahju, sest maja ei olnud soojustatud. Ärkasin neil kargete talvede hommikutel ikka ahjutule praksumise peale. Villased sokid-sallid-labakud-kampsunid-kapukad suure kasuka all ning vildid olid siis talvine riietus! Sel talvel ei ole ma villaseid riideid kandnud ja talvesaapadki olen jalga saanud vaid mõned korrad. Kui eelmisel talvel sai veel Viljandi järvel uisutada ja mõned korrad suusadki alla, siis nüüd avastasin jaanuaris, et Viljandi järves ujutakse! Ja mitte lihtsalt ei kasteta end vette, vaid ujutakse basse...

“Jaga positiivsust!”, “Armastus võidab kõik!”, “Kriitika tapab suhte” – taolisi loosungeid ja soovitusi näeme sotsiaalmeedia “heade mõtete ja inspireerivate lehtede” voos iga päev, kas pole? Küll tahaks alati jagada positiivsust, rääkida vaid meeldivatest asjadest, kiita ja tunnustada. Aga alati pole kahjuks võimalik. Ameerikalik  keep smiling  ja  small talk  võimaldavad meil pealiskaudselt suhteid siledana hoida, ent kui sukeldume sügavamale, meil on ootusi ja lootusi või püüame olukordi parandada, leida tõhusamaid lahendusi, ei ole meeldivus tihtipeale see esmane vajadus. Ei saagi olla. Eirates tõde, elad ju vales… Elades tõega, iseendale kindlaks jäädes, ei ole suhtlused alati meelitavad.   Kuidas siis rääkida asjadest nõnda, et saaksime sõbralikuks jäädes ometi midagi muuta? Pean tunnistama, et teadlik ja tark suhtlus ei ole iial olnud ka minu tugevaim külg. Positiivsuse väljendamise ja siira poolehoiu väljanäitamisega pole mul mingeid raskusi....

“Võta kummikud kaasa!” on viimane sõnum, mille fotograaf  Remo Savisaarelt   saan, kui hakkan talle ühel esmaspäeval Tartumaale külla sõitma. Vahelduseks jaanuari hallidele vihmailmadele on ilm selge, isegi päikseline, ja kujutan autosõidul põnevusega ette, kuidas me esimene kohtumine võiks kujuneda ning kuhu sohu loodusemees mind viib, et on kummikuid vaja. Silme eest käivad läbi maailmas parimate seas tunnustust kogunud fotograafi fantastilised kaadrid metskitsedest, jäälindudest, rebastest, kakkudest ja väiksematest sulelistest. Avastan Eestimaa teid, mida mööda pole ma iial enne sõitnud: Viljandi-Tartu maanteelt pööran Ilmatsalu peale, siis läbi Kärkna ja üle Amme jõe. Et mitte reeta tippfotograafi aastaid avastatud “jahialasid”, ütleb ta oma kodukoha kohta ikka, et ta elab “Vooremaa serval”. Me pole enne kohtunud, ent koduuksel võtab mind vastu mustrilise kampsuniga pikka kasvu sõbralike silmadega mees ning juba esimesest tervitusest jääb tunne, nagu oleksime v...