Ain Agan on koju jõudmas

Agan Viinikainen Mälgand Kallio

"Now I Know"

Eesti jazzkitarrist Ain Agan tsiteerib uuel plaadil Ave Alavainu luulet: "…nüüd tean üht väravat, üht maja teed ja puud, ma tean mõnd inimest ja palju-palju muud…" Plaadi kujundus on pastelsetes toonides, kaanefotol on rahulik rabamaastik helesinise taevaga, raamituna aegu, värve ja naelu näinud puidust raami. Agan ise on ka eluvärve näinud mees ja albumi pealkiri "Now I Know" ("Nüüd ma tean"- e.k.), annab sellest tunnistust nagu muusikagi.

Agana ansamblikaaslased on bassist Mihkel Mälgand Eestist ning Soome ärksad jazzmuusikud - kitarrist Teemu Viinikainen ning trummar Mika Kallio.

Sama koosseisuga salvestati 6 aastat tagasi plaat "Pictures". Ikka need elupildid, käidud teed, nähtud inimesed, kogetud tunded.

Plaadil on viis Agana ja kolm Viinikaineni lugu. Kaks pala, "Circle" ja "Deepest" River on tuttavad albumilt "A20", kus Agan musitseeris koos Oleg Pissarenkoga. Tundub, et Agan on soovinud neid palu katsetada ka hoopis teises kõlapildis ja energias. Just energia on see, mida soome muusikud kaasa toovad. Viinikaineni soolod on leidlikkusest pakatavad ja alternatiivse mõtlemisega. Ta mängib üllatavaid käike ja on mõjub sisemiselt värskena.

Agana noodid on samuti tempokates lugudes nobedad, ent ometi on noorema mehe kõrval tunda stabiilsema olemise ja kindlama jalgealuse eelistamist.

Agan mängib vasakus kanalis, Viinikainen paremas. Ei ole üks mees teisest parem, aga erinev küll. Ja erinevused, teadagi, rikastavad. Üks on kindlasti  ühine joon - kirg muusika vastu. Seda on kuulda, kuidas eri põlvkonnast ja rahvusest muusikud üksteist käima tõmbavad, vahelduvates soolojuppides on see eriti hästi jälgitav. Muusikuid paelub muidugi jazz oma mitmekülgsuses ja vabaduses, kuulda on groove'i, fusionit, blues'i ning rokilikumaid avaldusi.

Mihkel Mälgandile võiks küll anda Eesti muusika universaalmehe tiitli, on ta nüüdseks mänginud kindlasti sadades projektides, sadadel plaatide ja jätkab bassimehele sobiva kindlusega. Trummar Mika Kallio lisab trummide kõrval värve ja põnevate kellaplaatide kõladega. 

Agan on koju jõudmas, eriti kannavad kojujõudmise meeleolu palad "To My All", mängitud fretless kitarriga, ja Viinikaineni  aeglane valss "Syys". 

Kangastub retk läbi sügise kuldsete värvide  loojangupäikese poole. Igatsuslik, täis arusaamist ja andestust. Ja ometi ei tea me päriselt kui pikk on meie teekond, mida veel meile õppida antakse. Elu on omamoodi nagu ring, nagu Agana palas "Circle" - kõik võib korduda, ometi peaksime olema me igal uuel ringil jälle mõnevõrra kogenumad. Süvenemist nõudev kuulamine.