"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

  E elmise nädala pühapäeval lõppes mu kümnest kontserdist koosnev ringreis “Helisevad õhtud”. Kui ma kevadel neile kontsertidele mõtlesin, oli olukord seoses viirusehirmuga enam kui ebakindel – kas üldse mingidki üritused saavad toimuda? Pidin tegema otsuse. Kui enamik korraldajaid jätsid oma üritused pigem ära, siis mina otsustasin teha kontserdid seekord üksi, minimaalsete eelkuludega. Et juhuks, kui kontserdid ei saa toimuda või kui publikut pole, ei oleks ma miinuses. Ma ei olnud miinuses, olin suures plussis. Ja ma ei pea silmas materiaalset kasumit. Ma nägin Eestimaa ja eesti inimeste ilu ja soojust. Kui sa oled iseseisev muusik, kes ei tee popmuusikat ega klassikat, mis oleks riiklikult toetatud, ning kellest ei huvitu ükski kontserdikorraldaja, sest see ei tõota suurt publikuhulka ja tulu, siis tuleb kõike ise teha – ja see ongi mu vabaduse “romantika ja reaalsus”. Kui siiani on mu suvekontsertidel abiks olnud ikka ka saatja, kitarrist, siis seekord võtsin vastu väljakutse...

Esinesin hiljuti galakontserdil, mis oli pühendatud Uno Loobi loomingule ning päevadeks jäi kõlama ikka see tema kõige kuulsama laulu küsimus - mis värvi on armastus? Legendaarne viis kummitas muusikalises mõttes, aga mitte ainult.   Südasuvises helgemeelses tujus hakkasin mõtlema nende armastuse värvide peale. Ja jõudsin toreda äratundmiseni, et mu neid värve on aastatega niipalju lisandunud. Ning et armastus ise on saanud palju sügavama mõõtme. Mänglevalt käisin mõttes läbi need armastuse värvid ja seosed värvide ja olemiste, olemuste vahel… Armastus on punane. See on kõige tüüpilisem arvamus. Eks ta olegi. Punane on kirgliku armastuse värv, vere tõmme ja soonte tuksumine, tugevama tõmbe puhul lausa kohin kõrvus ja silme eest mustaks minemine! Nagu kõrgvererõhk! Punane on põleva leegi värv, nii võib ka lõõmav armuiha olla kõrvetav. Selles põlemises võid põleda tuhaks ning samas tõusta fööniksina tuhast. Selles põlemises on uue loomise võimalus. “Punane armastus” annab hoogu loomi...

Olete kindlasti kuulnud öeldavat, et tõeline armast us on tingimusteta. Olete ehk isegi seda öelnud? Mina olen selle ideaali peale küll mõelnud ja jõudnud küsimuseni, et kas see on üldse inimestevahelistes suhetes lõpuni võimalik. Ja ma kahtlen selles. Meil on ikka ootused teise suhtes. Me kõik otsime armastust. Me loodame leida seda eelkõige oma lähisuhetest - lapsena vanematelt, noorena läbi intiimsuhete, perekonnas läbi kaaslase ja laste, aga endiselt ka oma vanematelt. Ka oma töös ootame me seda tingimusteta meeldimist. Ent tahame või ei taha, enamjaolt tuleb meil see armastus siisiki millegagi välja teenida, juba lapsest peale. Vanemad võtavad meid ideaalis tingimusteta armastusega vastu päris alguses - me oleme kaitsetud, armsad, isegi, kui me nutame või nad peavad meie eest kogu oma aja hoolitsema ning veetma ka magamata öid, kui meil tulevad hambad, kui meil on gaasivalud, või me oleme haiged ja virilad…neil jätkub seda armastust! Ajapikku hakkab asi muutuma. Vanemad hakkavad m...

  Kui palju on meie seas neid, kes nooruses valivad kaaslast teadlikult? Julgen arvata, et vähesed. Ikka valime me miski “müstilise tõmbe” järgi. Looduses on taoline tõmme enamasti ka endast erineva  eelistamine, et järglastes avalduksid tugevamad geenid.     Endasarnane paradoksaalsel moel “romantilises plaanis” ei toimigi. Nõnda on taolisel, “stiihilisel” valikul ka oma sügavam mõte. Vist. Samas, kui saaksin valida, kas oleksin olnud kahekümnendates ette teadlikum või teeksin valikuid ikka “hormoonide juhatusel”, valiksin olla teadlikum. Ent elus on ka üks teine oluline moment - õppida ja olla tänulik olemasoleva eest, ning usaldada.   Ütleme siis, et usaldada loodust. Siiski arvan ma, et oma kogemusi võiksime julgeda jagada. Mina näiteks kuulan huviga teiste lugusid ja püüan neist ka alati õppida, kuigi selge see, et täielikult teise nahas ei oska me olla - ikka on kõige tugevamad tunded endast lähtuvad. Empaatilisem natuur aga tõesti suudab ka teiste läbiela...