"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

  Võime pidada aastapäeva. Nii vabariigi aastapäeva kui koroona-aastapäeva. Just umbes aasta tagasi pöördus meie elu täiesti teiseks, kui “uue katku” uudised ja viirusega nakatunud Eestisse jõudsid. Uneski poleks osanud me siis ette näha, et aasta pärast ei näe me enam õieti üksteise nägusid, et meie liikumine ja suhtlus on piiratud, et meie turvalisusetunne kõigub, et kõik, mida võtsime iseenesetmõistetavana, ei ole seda enam. Igas kriisis on oma plussid, õppimisvõimalus. Sellest ebaselgest olukorrast võime parimal juhul õppida, et peaksime olema tänulikumad lihtsatena näivate võimaluste eest ning tundma rõõmu väikestest hetkedest. Tõesti, on vast aeg! Usun, et igaühe suurim soov nüüdseks on, et see segadus lõpeks ja me saaksime taas tavapärase elu juurde naasta. Tavapäraselt on muusikutel vabariigi aastapäeva eel mitmeid esinemisi, üks pidulikum kui teine. Sel aastal on kõik teisiti, statistika on karm, kui uskuda, et Eesti on maailmas nüüdseks nakatumiste arvu poolest viiendal k...

  Minu jaoks on Viljandi eelkõige uisupealinn. Tõesti, see, et siin talviti igal veekogul uisutatakse, väikestest lastest pensionärideni, oli mulle imeline avastus. Juba esimeste krõbedamate külmade saabudes on näha inimesi lumelabidatega jäätunud veekogude äärde suundumas, et endale pisikestki uisuplatsi puhastada. Enne kui ükskord suuremad masinad jäähoolduseks saabuvad. Õpin minagi paremini uiskudel tasakaalu hoidma, et viljandlaste hulka sobituda. Igal talvel tuletan jälle seda liuglemist uuesti meelde, sest minu lapsepõlve kodulinnas puudus uisukultuur ja nähtavasti ei saa minust iial viguruisutajat, pigem olen siis vagur uisutaja! Aga kui tunde taas kätte saad, on vahva! Enne, kui suuremad järved jäätuvad, uisutatakse tiigikestel, avastasime poistega ka enda uue kodu lähedal ühe sellise suurema tiigi ja sättisime ühel õhtul sinna uisutama. Ikka lumelabidas ja hari kaasas – et vahepeal tuisanud lund eest ära lükata. Seal tiigi ääres oli lisaks meile ka üks isa kahe väikese poj...

  Jõuluaeg on perega koos olemise aeg. Selge see. Traditsioon. Samas on jõuluaeg kuuldavasti ka kõige üksildasem aeg – neile, kel pole peret, kel pole võimalik perega koos olla või kes on üksildased ka pere keskel. Elus on igasugust. Minu viimaste aastate jõulud on kujunenud üksildaseks, sest mu pojad sõidavad jõuluvaheajaks ja oma vanaema sünnipäevaks, mis on jõululaupäeval, Saaremaale, ning ma pean ütlema, et ootan ja naudin seda üksinduseaega väga! Olen võtnud seda kui tõelist puhkust, aega iseendale, lubades endal teha, mida hing ihaldab. Peamiselt ihaldab see vaikust ja rahu, mõtisklust, raamatute lugemist. Looduses kulgemist ning mis peamine – pausi pidevast poeskäimisest ning söögitegemisest! Ka selle aasta jõule kavatsesin nõnda veeta. Kuigi koolivaheaeg algas oodatust varem, ja nõnda saime nii mõnedki jõulutegemised poistega enne jõule tehtud, saatsin ma nad 23. detsembri lumisel varahommikul Tartu-Kuressaaare bussile ning seadsin kohe end metsa, et lumevalguses linde pild...

  N ovembrit on ikka peetud kõige masendavamaks kuuks: sügiskuldne valgus on kustunud, tuul on puudelt rebinud viimsed lehed, loodus kaotanud värvid ning sätib end unele. On aasta pimedaim aeg, nukrust ja halli täis. Aga ometi – ka selles pimeduses ja halluses on oma kaunidus. Süvenemise võimalus. Valguse ootus. Hingedega kohtumine. Siin- ja sealpool Linnuteed… On pime ja sombune 18. novembri hommikupoolik, mu laual põleb küünal, kui alustan seda oodi nukrusele, novembri sügavale mõtlikkusele.  Päike, soojus ja värvid on küll helged, ent elus on oluline õppida hindama igasuguseid aegu, erinevaid olusid. Elu nägemine nii, nagu ta päriselt on, õpetab meile tänulikkust, ma usun.  Loodus õpetab ja toetab meid seda tõelisust, lõpuni minevat Tõde nägema. Tahame me või ei taha, see on olemas. On valiku küsimus, kas me valime ja julgeme vaadata kõigele siin ilmas silmast silma. Või püüame pöörata end ära ja põgeneda, lootes pageda ebamugavuse eest, taotledes pidevat heaolu. Pette...

  Kui kirjutasin "Eesti Naisele" mõtiskluse elust loomingulise mehega, küsis üks mu tuttav naisterahvas, miks ma ei kirjuta hoopis elust loomingulise naisega. Võtnud pikema  mõttepausi sel teemal, analüüsides nii iseenda kui ka teiste loominguliste naiste olemust  ning kuulates neile lähedal olevate inimeste kirjeldusi, olen nüüd valmis oma  tähelepanekuid ses vallas jagama. Mul on isiklik kogemus loomingulise naise kõrval elamisest – minu ema on  loomeinimene. Arvan, et lapsena on mõnikord keeruline aru saada loomingulisest  natuurist. Ja mitte ainult lapsena, vaid ka teismelisena, kui on raske veel iseennastki  mõista. Päriselt taipama hakkad ehk alles siis, kui oled juba ise ema (kellest on ilmselt  tema lastel nii mõnigi kord raske aru saada). Siis alles meenub sulle, kuidas kunagi  lubasid, et sinust ei saa iial sellist nagu su ema! Ja ometi – aeg ja olud näitavad midagi muud. Andes õnneks ka arusaamise oma  emast. Naisest, kel on o...