"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

2008. aastal "Noore Jazzitalendi" auhinna pälvinud Kadri Voorand väärib oma tiitlit sajaprotsendiliselt. 23 - aastane südikas jazzlauljatar suudab oma esikalbumiga "Tunde kaja" üllatada ja rõõmustada -Voorandi trumpideks on tema omapärane hääl, kindel improviseerimisoskus ja endakirjutatud laulud. Põnev on jälgida lauljatari heas mõttes egotsentrilisi tekste, mis on oma aususes vabad võltstagasihoidlikkusest ja meeldidatahtmisest. Võtkem kasvõi rida "Ego laulust"- "Fantastiline, hingetuks võttev, ilus Mina, tahaksin, et ka Sina näeksid seda..." Niisamuti rõhutab Voorand oma erinevust, teistsugusust, ka tema armastus on justnimelt "teistsugune" ("Different Kind Of Love") ning kõik, kes pole tõeliselt kuulanud, need ei suuda olulist tabada ("Tunde kaja"). Lauljatari meloodiad ja harmooniad on kohati lausa ebanaiselikult "tugevad" ja musikaalsed, Voorandi tumedas hääles paistab peituvat kogu ta keerukas ...

Kõik, kelles on retroihalust, võivad rõõmustada! Tartu muusikutest koosnev orkester mängib tõeliselt lahedat, 70-ndate sound'iga diskohõngulist muusikat, tuntud palad vaheldumisi omaloominguga. Nii võite pärast ägedat avalugu - teemat "Rocky'st"- kuulda kodulinnast inspireeritud gruuvi "Annelinna rahvas". Barry White'i "Love's Theme" mesine meeleolu saab vastandatud kohalike hoogsamate easy-listening paladega "Sambasarved", "Ringvaade", "Metskits". Trummar Andrus "Ervin" Lillepea mängib neid funky'likke rütme orgaaniliselt, täpselt ja tuntava mõnuga. Kirge on kitarrist Karl Laanekase rokilikes pursetes ja stiilsust trompetist Tanel Aavakivi puhkpilliseadetes.Vana head "estraadikat"- "Ära koo mu käpikusse päikest"- mängivad (hingelt) noored mehed alul väljapeetult rumbana, kuid asi läheb käest ja tõeline pidu pannakse samal teemal püsti hoopis latiinorock meeleolus, justku...

 Eesti Muusikaauhindade zhürii poolt kolme parima jazzplaadi hulka valitud album 2010 aastast. Võiks öelda, et see muusika teeb küll rohkem rõõmu Eesti koorilaulu sõpradele, kuid siiski, on momente, kus need kaks vastandit - jazz ja koorilaul ka hetkeks kohtuvad, et siis jälle rahumeelselt oma rada minna. Tegijad on julgelt üritanud ühendada erinavaid maailmaid ja esteetikaid - on ju jazzlaulmise juures põhiliseks vabadus, nii hääle tekitamise kui muusikas kulgemise mõttes, koorilaulus on tähtis ühtsus, selle vorm on selgelt range ja kõla karge. Helin - Mari hääl aga on soojemast soojem, tema naiselik leplikkus saabki ühendavaks sillaks sellel plaadil. Meeldivalt üllatavamalt mõjuvad ses kontekstis instrumentaalsoolod - Ara Yaralyan kontrabassil, Mart Soo kitarril, Jaak Lutsoja akordionil, Teet Raik trompetil. Kuigi koor ja Helin- Mari trio ajavad plaadil kumbki justkui oma asja, ühinevad nad ehk kõige orgaanilisemalt palas "Liig palju taevast", kus tõepoolest saavuta...