"...ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman..."

VindPower "VindPower" Tõelist sõprust ei piira ei aeg, ruum ega füüsilise keha olekud. Klarnetist Meelis Vind on pühendanud oma uue plaadi varalahkunud sõbrale ja kitarristile Ants Laigile. Tema koosluse "VindPower" energeetika on seotud nii maa, tuule, taeva ja läbi Laigi muusika müstiliselt ka teispoolsusega. Meenutades kuivõrd tuline, kompromissitu, vahel lausa äärmuslik oli jazzkitarrist Ants Laig, saab läbi mälestusplaadi tõestatud, et mõjuv muusika nõuabki just sellist totaalsust. (Pealegi, neil, kel jätkub kannatlikkust ja oskust, võib õnnestuda kõva koore alt erilist tundlikkust tajuda.) Muusikud kannavad sellel plaadil edasi seda jõudu, julgust ja mehelikkust, mis ei anna end liiga lihtsalt õrnade tunnete meelevalda.  Ka ainus armastuslaul plaadil, kitarrist Virgo Sillamaa "Lüüdiline armastuslaul" on pigem keeruline võitlus iseeneses kui lihtviisiline tundeavaldus. Meelis Vind, Virgo Sillamaa, Ahto Abner, Raun Juurikas, Mihkel Mälgand kulge...

Melody Gardot "The Absence" Peaaegu alasti Melody Gardot oma uue plaadi esikaanel võib nii mõnegi tõsise muusika austaja panna arvama, et selline enesemüümine ei saa olla tõeline kunst. Aga Gardot naturaalsuse austajad teavad - selles avatud alastuses on midagi enamat, sõnum, et ka sensuaalsus võib olla sügav, et selles magus - valusas igatsusetundes, pidevas janunemises, peitubki kunstniku elu võlu ja valu. Valust ei saa meloodilise nimega lauljatari muusikast rääkides mööda - 2003. aastal, kui Jeep Cherokee foori punast tuld eirates naisele otsa sõitis, sai  Gardot aasta aega lamada vaid selili ja nõnda õppis ta mängima kitarri ja looma vaikseid laule. Puusavigastuse tõttu liigub ta kepi najal, millest on ühtlasi saanud tema firmamärk - stiilne blond naine kepiga. Tumedaid prille kannab ta samuti õnnetuse tagajärjel, silmade ülitundlikkuse pärast. Ehk see on osaliselt põhjuseks, miks plaadi pealkiri on "The Absence" ("Puudus") - selili lamab ka ta plaa...

 Kadri Voorand Trio "Kosmogooniline etüüd"    Kadri Voorand on unikaalne naislaulja eesti jazzis, kes eristub oma tämbri ja eelkõige mõtlemisega sedavõrd, et mitte kõik kuulajad ei pruugi taolist omapära mõista. Kadri pole pelgalt tundeline laulja, kuigi emotsioone jätkub tal samas ekstaatilisuseni välja. Noor naine paneb proovile ennast ja kuulajat oma häälekasutuse ja improviseerimisjulgusega. Muusikas end vabaks lastes, ei püüa ta publikule meeldida, tähtis on vaid avanemine ja täielik ausus, iseenese, muusika, teiste muusikute suhtes. Ainult nii saab olla aus ka publiku suhtes. Sel plaadil on Kadri Voorandi Trio  - Virgo Sillamaa kitarril ja Taavo Remmel kontrabassil, ette võtnud  osa eesti markantsest luulest. Liivi, Enno, Runneli, Alliksaare, Viidingu, Kareva, Merilaasi, Ehini luule on saanud oma mõttelisele ajatusele kaaslaseks vaba ja kartmatu muusika, mida esitatakse ülima hingepinge ja stiilipuhtusega. Kadri ekspressiivse ja kohati lausa hullumeelsus...

 "Kes sa oled?" - nõnda julge küsimusega nimetab oma uut plaati ukraina päritolu tegus kitarrist Oleg Pissarenko. Ei, see pole mitte retooriline ega ka mitte ülbe tooniga küsimus, Oleg tõepoolest otsib vastuseid nendele kõige fundamentaalsematele küsimustele, soovides panna end ja teisi mõtlema olulisima üle elus. Olegi muusika austajad teavad, et juba õige kaua on kitarrist loonud minimalistlikku muusikat, mis peaks tooma meid tagasi kõige algusesse, jätma ebaolulise, välise ja pöörduma iseenesesse. Koondanud enda ümber parimad oma põlvkonna muusikud - Raun Juurika, Mihkel Mälgandi, Ahto Abneri - ei saa tulemus olla midagi muud, kui säravakõlaline, mõtestatud ja dünaamiline muusika. Olles juba aastaid koos musitseerinud, on Olegi bändi liikmed saanud osaks sellest Olegi muusikamaailmast, mõistes ja täiendades seda. Kõige enam annab tooni, võiks öelda, et ajab oma rida selles minimalismis klahvpillimängija Raun Juurikas. Tema peavoolust kõrvalehiilimine, oma natuke hullu...

Lootusrikas, helgekõlaline, sügava mõtte ning tundega debüütalbum "Lumekristall", tunnustatud noore jazzpianisti Joel - Rasmus Remmeli triolt, tema kaaslasteks veel noorem vend Heikko Remmel kontrabassil ja Aleksandra Kremenetski trummidel. Muusikast kostub küll Joel - Rasmuse suurepäraste eeskujude - Esbjörn Svenssoni Trio ja Brad Mehldau mõjutusi, kuid seda heas mõttes, kopeerimata. Eelkõige mõjub kuulajale muusiku tundlikkus, südamlikkus ja puhtus. Suurelt öeldes - hingepuhtus. Kontrabassist Taavo Remmeli pojad teevad isale au ja vastupidi muidugi ka. Eks kodust saadud austus ja armastus muusika vastu peegeldub noorte meeste muusikas ja suhtumises maailma - nagu Joel - Rasmus ise tänusõnades kirjutab - kui poleks Jumalat, poleks ka muusikat, ega meidki... See jumalikkus annab muusikule ja muusikale sära, lihtsus ülistab seda omakorda. Kuigi plaadilt ei puudu ka up - tempo ja tehnilised jazzisoolod, jäävad domineerivaks siiski puhtad minoorsed meeleolud ja klassikalise...

Lizz Wright: "Intensiivsus ei pea olema väline ja efektne." Maailmajazzi noorema põlvkonna diiva Lizz Wright (32) oskab leida elus tasakaalu - laval annab ta end tunnete võimusesse, viies kuulajad oma hüpnootilise häälega kaasa muusika müstilisse maailma. Kodus olles meeldib talle aga sõna otseses mõttes olla kahe jalaga maa peal ja kätega mullas - elades mägises paigas, Põhja - Carolina osariigis, on Lizzi lemmikhobiks aiandus. Spirituaalne lauljanna esineb 27. aprillil esimest korda Eestis, Jazzkaare festivalil. Lizz, kust sa tuled? Pean silmas, et mis on su sügavam sisu ja kuidas sulle olulised asjad mõjutavad su muusikat? Ma naudin allutatust tunnetele ja püüan minna sügavuti nende aistingute uurimisel. Muusika on väga empaatiline kunstivorm. See on turvaline ja samas täis kauneid riske. Kontserdi lõpus loodan alati, et olen puudutanud sügavalt nii enda kui publiku sisemust. Kui tunnen end laval hästi ja samas olen keskendunud, toob laulmine kergenduse, sest nõnda ...

Uus album tegusa noore kontrabassisti Peedu Kassi eestjuhtimisel on neile kuulajatele, kes ei püüa muusikast tingimata aru saada ning naudivad abstraktsemaid helimaastikke. Jazzinstrumentalisti jaoks ehk üks nauditavamaid musitseerimise vorme - vabalangemise tundega ja publikule meeldida tahtmata, lihtsalt usaldades oma oskusi ja vaistu, kuulates üksteist, luues uut muusikat justkui mitte millestki. Uudsetest kõladest võlutult, alustades mitte teades, kuhu jõutakse. Just nii said eelmisel suvel koduses stuudios kokku kolm muusikut - Peedu Kass, Raun Juurikas ja Andre Maaker. Ilma valmisseatud nootideta salvestati mõned päevad ja ühest sellisest 40 - minutilisest vabaimprovisatsiooni sessioonist sai midagi, mis vormus plaadiks. See oleks võinud ka jääda salvestamata, avaldamata, lihtsalt ununevaks naudinguks antud hetkes. Aga Peedu Kass ja Raun Juurikas otsustasid anda sellele vormi, mis jääks - mälestuseks, märgiks iseenesele, muusikasõpradele ja tulevastele põlvedele, eesti vabajazz...