Jaak Sooäär ja Tuule Kann "Teisele kaldale" (2011)

Intrigeeriv duo - Tuule Kann arhailisel kandlel ja Jaak Sooäär elektrikitarril võib tekitada kuulajas vastuolulisi tundeid. Rahvamuusika ja rokkiv jazz? Kas see on justkui oleks kaltsuvaiba sisse kootud traati ja juhtmeid? Nii ja naa. Loomulikult ei tee taolise muusika kuulamisel halba avatud suhtumine. Just Jaak Sooääre muusika puhul on avatus eriti oluline, sest turvalisust see mees ei armasta. Ta eelistab ebastandardseid lahendeid, temas on tihti mingi käredus ja karedus, samas võib üllatada maheda ja heakõlalise palaga.
 Mingi kummaline energia tekib Tuule Kanni lihtsa laulu ja maskeerimata pillimängu ning keerulisema isiksuse, Sooääre, tunnetuse ühinemisel.
Tuule esitab rahvalaulu "puhtalt", autentselt, Sooääre puhul on tunne, et ta tahab intrigeerida, visata väikest vimkat või vähemalt tempokamate rahvalugude puhul "täiel rinnal rokkida", nagu ta ise väljendab. Kaunid palad, kus kannel ja kitarr harmoneeruvad sulavalt, meenutavad koosluse Eesti Keeled helikõla. Ühisosa on neis palades kuuldav ning pärimusmuusiku ja jazzmuusiku teineteisemõistmine nauditav. Siis aga lähevad nad jälle oma teed, jäädes ühises muusikas iseendaks, ajades "oma rida". Kujundus sobib muusikaga hästi - maitsekas plaadikaas, sinise veepinnaga ning muhe foto sees, kus vana talumaja ees musitseerivad tänapäevases riietuses Tuule Kann ja Jaak Sooäär.
Eesti rahvalaulud vaheldumisi Sooääre kompositsioonidega, ühendavad erinevaid aegu ja stiile. Lugude nimistut vaadates jääb eht-rahvalaululike pealkirjade ("Labajalavalss Vigalast","Tutu- lutu", "Sarvelugu") hulgast silma viimane, ainus inglisekeelne - "Happy End". Kas see on järjekordne Sooääre vimka taolises kontekstis? "Igal lool peab ju õnnelik lõpp olema!", ütleb Sooäär ise selle peale.
Ja ilus lõpp on see plaadile küll.