Elletuse "Laul jookseb ehenna" (2010)

2005. aasta suvel kohtusid kitarrist Paul Daniel ja laulja Liisi Koikson projekti raames, kus esitati rahvakoraale. Danielile imponeeris Koiksoni lihtne ja vigurdamata laulumaneer ning samal aastal, Saksamaal vahetusõpilasena kirjutas ta esimesed  eesti rahvalaulu seaded. Tagasi tulles kontakteerus muusikutega, kellest said "Helletused" ja juba 2006. aasta juulis andis koosseis lavadebüüdi Viljandi Pärimusmuusikafestivalil.
Olgu öeldud, et esimese plaadi salvestusel istus Veljo Tormis ise nende "elaval " salvestusel Ukraina kirikus ja oli lahkudes öelnud südamlikult : "Aitäh!"
 Taoline meelitus ja kuulajate huvi andisd tuult tiibadesse ja nii jätkus ansambli juhi Paul Danieli retk rahvaluule  ja -laulu radadel. Kirjandusmuuseumist otsitud tekstidele, Armas Laurise kogust ja Veljo Tormise käest saadud viisidele lisaks kombineeriti ka oma muusikat ja sõnugi. Püüti leida universaalseid tekste, mis oleksid ajakohased tänapäevalgi. Jätnud oma nimest kaks tähte, jätkasid "Elletuse"  samal, kuid nüüd juba kindlal kursil - ühendada kahte täiesti erinevat - regilaulu ja komponeeritud muusikat koos improvisatsiooniga.
Jazzmuusika taustaga haritud noored muusikud on olnud julged katsetajad, jättes regilaulu monotoonse meloodia siiski puutumatuks, ehitavad nad selle ümber täiesti eraldi helimaailma, milles on kuulda enamasti tänapäevaseid mõjutajaid - jazzi, maailmamuusikat, fusion'it  ja rock'i. Justnimelt rockmuusika on stiil, millele Paul Daniel on Raplamaal kasvades ja iseõppijana kitarrimängu alustades ning  hiljem sealsamas Vaiko Eplikuga bändi tehes tuginenud.
Sellel suvel valmis ansambli teine album "Laul jookseb ehenna" ("Laul jookseb ees"), koosseis endine - Liisi Koikson, Cätlin Jaago, Paul Daniel, Ara Yaralyan, Aleksandra Anstal, Marek Talts, Marko Mägi. Tundub, et viimase plaadi kompositsioonid on veelgi julgemad, välja arendatumad, oma- ja erinäolised. Põnevaid värve lisavad eesti muusikute kampa kindlasti ka "teistverd" Aleksanda Anstal trummidel ja Ara Yaralyan kontrabassil.
Nii kisub plaadi nimilugu lausa idamaiseks ja isegi reggae'ks! Kogu plaadi materjal on ühtlaselt hea ja kõrgetasemeline,
eredaimad kompositsioonid ja kõlad jäävad meelde  lugudest "Nüüd pole suul sulgejat", "Laul jookseb ehenna" ja "Pääsukese ballaad." Viimane neist on tõeline maiuspala neile, kes peavad lugu Pat Metheny esteetikast või Jimi Hendrix'i elektrikitarri "saundist" ja soolodest - just need kaks eeskuju mõlkusid Paul Danieli peas selle plaadi kõige "vingema" soolo mängimisel.
Kuigi vahel tundub, et Liisi Koiksoni valik laulda regilaulu osa sirgelt ja kargelt, rangelt ja suurema dünaamikata vastandub liialt instrumentalistide vabadusele, saavad liitjaks ja "lepitajaks"  laulu ja saatjate vahel siiski väljakirjutatud unisoonid, "riffid" ja soolojupid "ostinatos" - korduvates motiivides. Samas valdab laulja oskuslikult regilaulu stilistikat, hääldust ja hingamist, kuuldavasti on siingi abi olnud Veljo Tormisest. Cätlin Jaago sekundeeriv laul jääb Koiksoni taustal tagasihoidlikumaks, kuid Jaago flööt ja viled tasandavad selle ebatasasuse täielikult.
Plaadi lihtne lõpulaul, Jaak Johansoni "Tuhat tänu" on rahulik ja leevendav, Koiksoni hääl nüüd palju pehmem, külalistena teevad loos kaasa Jaak Johanson ise, lauldes vaikset taustavokaali ja Krista Joonas, maheda bambusflöödiga.
Väärt sisu raamib väärt vorm - ukrainlasest kunstnik Nestor Ljutjuk on ka teisel albumil tabanud ära "Elletuste mõnusa meeleolu, kui esimesel albumil kiikus must-valgel joonistusel naine, kelle seelikumustris avanes elu maalilisus, siis viimasel plaadil sammuvad ringis rahvusmustrilistes põlvikutes jalad - meeste, naiste, laste omad, eks siis sammuvadki laulu järel...
Igaljuhul on "Elletuste" ja Paul Danieli eesmärk oivaliselt täidetud - regilaul on toodud tänapäeva, saanud intelligentse tõlgenduse ja muusikud võivad olla uhked, et säilitavad omal unikaalsel moel eesti rahvakultuuri.