Margus Vaher "Lähedal" (2011)

Eelmise aasta lõpul ilmunud Margus Vaheri uus plaat tekitab kahetisi tundeid - plaadi pop-rock' ilik algus ja eriti Kurmeti "Naer" - "tõmbab käima", nagu öeldakse. Äge "overdrive" elektrikitarri soolo Martin Mattilt ja hard - rock' i puutega trummari Dmitri Nikolajevski löök, annavad lootust saada plaadist tõelise energialaengu. Hea on kuulata Vaheri mehelikult kärisevat häält, milles on ühtaegu tajutav nii seksapiil kui sisemine haavatavus.
Aga plaat teeb stiililise kannapöörde juba neljanda looga, kui Gennadi Podelski "Mõtisklus", aastast 1959, tuletab meelde Georg Otsa esitust sellest meloodilisest loost. Klaverisaadegi oleks justkui 50 - aasta tagusest ajast, seadet ei ole püütud kaasajastada. Edasi voolab muusika salongilikus, mahejazzilikus võtmes, tõeliselt südamelähedane paistab Vaherile olevat kodu - ja isamaa teema. "Leib jahtub", "Oma saar", "Mu Kodu", "Eesti muld ja Eesti süda" - elumehelik jõud on asendunud rahunenud meele ja hoolitsusega. See on jällegi väga sümpaatne joon solistis, kuid mingi segadus on kuulajasse külvatud. Raju bänd on asendunud vaikse duo või trioga. (See valik võib olla tingitud sellest, et Eestis esinetakse tihti just duona, kuna suurt bändi ei jõuta kinni maksta!)Vaikses muusikas suudab Vaher veenda kuulajat, et tema hinges on sügavamaid tundeid, hääles dünaamikat ja värve.
Ja siis! Torm on tagasi - justkui marulised viikingid, esitab taas suurem koosseis shamaaniliku trummi saatel "Oma saart", ja see energia sobib noortele meestele!
Kui klahvimees Rain Rämmal mängib klaverit üldiselt vanamoodsalt, suudab ta samas üllatada "cool'i" melodikasoologa palas "Laul verelilledest". See soolo ongi üks eredamaid hetki plaadil.
Vaatamata minu sümpaatiale Margus Vaheri hääletämbri ja mõtiskleva loomuse suhtes, julgeksin soovitada noorele lauljale tõepoolest leida muusikaliselt see päris "oma saar", teema, mis tal lauldes ka kordub: "...oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusast..." Võib - olla tasuks loobuda jazzilikkusest, sest tundub, et pop - rock laad sobib Vaherile siiski rohkem. Ka ballaade võib ju lahendada lihtharmooniatega, mis hästi kõlavad. Stiilipuhtus ikka eelkõige.