Jaan Tätte "Tulemine" (2009)

Mis juhtub, kui kamp noori folk- ja jazzmuusikuid asuvad Viljandist Vilsandi poole teele, et salvestada plaat koos legendaarse sõnameistri Jaan Tättega?
Sellest kohtumisest sünnib midagi tõeliselt värsket, kus võidus mõlemad osapooled - uljad ja energilised muusikud on inspireeritud muhedast poeesiast ning Tätte laulud saavad noorusliku hingamise ning muusikalises mõttes enneolematu kvaliteedi. Tema laule-jutustusi võivad nüüd uudishimuga kuulata mitte ainult teatriaustajad ja kirjamehe "müstilise aura" imetlejad, vaid ka muusiku kõrva jaoks on üllatusi küllaga. Koostöö sai alguse tänu viljandlasele, julgetest ideedest pakatavale Silver Sepale, kes kevadel lavastas Tätte-teemalise muusikali ja siis kogus kokku parimad sõbrad - muusikud, et pakkuda Jaanile uut kogemust, salvestades muusikat "elavalt" ja autentselt. Oma varasemad laulud on mees laulnud stuudioõhkkonnas, juba olemasolevatele "põhjadele". Nüüd aga sai ta salvestada oma saarel, oma kodus, paadikuuris, majakas, lõkke ääres, taustaks loodushääled ja kõrvalistujateks särasilmsed ja andekad noored, kes vägagi delikaatselt on suhtunud Jaani lauludesse, neid liiga keeruliseks seadmata ning iseennast tähtsamaks pidamata. Kindlasti on selline helipilt Tätte kuulajatele ja Tättele endalegi uus ja huvitav - kume kontrabass (Marti Tärn), kitarrid, mandoliin ja banjo (Paul Daniel), naiselikud flöödisoolod või etnilised viled ja torupill (Cätlin Jaago), retrohõnguline klarnet ja trummid-taldrikud (Silver Sepp) ning muidugi ühislaulmised mitmes loos.
Nii saabki "Tulemisest" rõõmustav igas mõttes - see on kui Jaan Tätte muusikaline avanemine, kuuldavasti oli ta noortelt õppinud ka mõned põnevad harmooniad, et uued laulud ei takerduks läbikäidud radadel. Olgu harmooniatega kuidas on, selge on see, et kirjamehe jaoks jääb tuumaks ikkagi tekst.
Tätte naerutab, paneb mõtlema ja tundma, nagu üks hea näitleja võiks teha publikuga, kirjanik lugejaga. Nii võluv on oma aususes see elukunstniku sisemine muusika - paigalseis ei sobi talle iial, ühes meeleolus OLEMINE muutub igavaks, hing ihkab vaheldust, värve, tundeid, silm tahab näha selle ilma ilu ja inetust. Nõnda ongi Tätte vahel habras ja sentimentaalne, siis jälle halastamatu naturalist, hüpitades kuulajat ka äärest-ääreni teemadega - õrnast erootikast ("...viin sind selleks, et peaksid veidi kuivemaks väänama väiksese kleidi...") asotsiaalse vagunikaaslasega "Tõestisündinud looni"( "...mees jälle tegi ära oma võika "Põrra-põrra", siis urgitses ja kätte sai miskit oma kõrvast...") või lapsepõlvepannkookidest "Vanaema laulus" üheöösuhtest toorelt jutustava pihtimuseni("...ja kui asi oli tehtud, pidi kiirelt tuiskama, iga roju oma koju, oma lugu luiskama...")
Armastuslaule, mehelikke mõtisklusi ja sekka mõned grotesksed humoreskid - nii, nagu teatrimehele kohane.
Ja taaskord kiitus muusikutele - suurepäraselt tabavad nad hõrke hetki ja nii vaimukalt toetavad Jaani pilkelugusid.
Aga autor ei pilka ainult teisi, ennekõike ikka iseennast, eneseiroonia annab tekstidele veelgi rohkem vürtsi. Juba otsib see "vanaks saanud väikene poiss" põllult suurt ilusat kivi, millele peagi toksitakse tema ununev nimi, kui teises laulus on ta armumisest sõgedaks muutunud ja naerab enda totra käitumise üle, hüüdes naisele "No vaata, mis sa tegid!"
Ei saa ju Tättet suureks lauljaks nimetada, aga tema häälekasutus on vaheldusrikas, kord nii armastajalikult õrn ja alasti, siis  kärisevalt vanamehelik ja vahel hoopis rikkumatult poisilik. Tema vägevad bassinoodid annavad meloodiatele kaalu ja passivad saarevahile hästi.
Vaatamata mõnele teatraalsele episoodile, on "Tulemine" ikkagi igatsuslik, tulemine selleks, et jälle minna, kasvõi mõttes, fantaasiates ("...vaikne öö, kaugel suurest linnast on mu unistus, väike onn, kaugel suurest külast on mu armastus...")
Üks üllatavamaid igatsuselaule on "Kaugele", mis loob kujutluspildi merele vaatavast mehest, kes ümiseb vaikselt habemesse laulukest sellest, kuidas meri kannab inimesi ja saladusi ning viib sind kaugele, taamal aga seilab võõramaa laev, millel rändmuusikud mängivad ja tantsivad sama laulu eksootiliste rütmide saatel mitu korda kiiremas tempos.
Rahvahulkade lemmiklugudeks saavad aga kindlasti "kolmeduurikad"- "Sõprade laul nr.6" ja "Rändaja", need on kerged, mõistetavad ja kaasalauldavad kõigile ("...Tule võta mu aega, sest aega mul on..." või lihtsalt "Rairaraa!")
Geniaalne ja mitmekihiline, igaühele midagi, kellele lihtsust ja nalja, kellele alltekste või tundlikke lemberidu.
Korraks veetlevate armulugude refrääniks jääb aga üks mõte - hullutavat armastust on tulnud palju, aga vaid üks on jäänud.
Sellele ühele pühendatud laulud on justkui tänulaulud, täis imetlust ja igavest truudust.
Aeg olla seikleja ja aeg olla vaga ning mõelda, mis tähtsaim, minna iseenesesse, siis jälle teistesse - sõpradesse, armastatutesse, et saada rikkamaks, sügavamaks ja seeläbi mõista peamist - elu on elamiseks, mitte ettevaatlikkuseks või kahetsuseks. See võiks ehk olla nende laulude kokkuvõte.
Ja tagasi tulles Jaan Tätte hääle juurde - see on ilus, sest Laulja mõte on ilus:
 "Vahel rohkem, kui ööbikute laulu, vahel rohkem, kui kohisevat merd, vahel rohkem, kui puude ladvus tuult, ma tahan jälle kuulda sinu häält..."
 Mis puudutab muusika ilu, siis selles peate ise veenduma!