Kristjan Randalu Vaiko Eplik "Kooskõla" (2011)

 Usun, et Eesti Muusikaauhindade 2011 jazzkategoorias võitnud plaat pole vaid Vaiko Epliku kuulsuse teene. Kaks andekat, ent stiililiselt erineva mõtlemisega meest - Eplik ja Randalu täiendavad teineteist. Koostöö "Kooskõlaga" sai alguse jazzpianist Kristjan Randalu telefonikõnest Eplikule. Viimane polnud küll Randalu loominguga väga hästi kursis, kuid kuna pianisti mõte oli esitatada just Epliku loomingut läbi jazzi improvisatsiooni, siis tutvus ei tundunud Eplikule halb. Eplik on ise tunnistanud, et proovides teadis Randalu tema lugusid paremini, kui ta ise. See annab taaskord tunnistust Randalu professionaalsest suhtumisest ja suurepärasest muusikalisest mälust ning ettevalmistusest.
Kui teil tekkis plaadi esikaant vaadates küsimus, et kus siis Eplik on, siis tema on plaadi tagumisel kaanel. Randalu nimi all. Ebastandardseid lahendeid otsitakse ka muusikas.
Akustiline jazzklaver ja efektiblokkidega elektrikitarr, koos Epliku kohati toore ja rokiliku laulumaneeriga, samas väga dünaamilise ja isegi hella interpretatsiooniga - selline helipilt on  kuulajale igatahes huvitav ega suuda kedagi külmaks jätta.
"Pöördumatult soe", Epliku  kajava vibrato'ga, kõlab nagu unistus, seevastu "Ma olin teismeline libahunt",  oma hulluva helimaailmaga, võib olla mahemuusika austajaid liigselt proovile panev.
Ometi needsamad äärmused ongi paeluvad, muusika lai dünaamiline, emotsionaalne ja kõlaline spekter. Plaadil on salvestaud LIVE - ülesvõtted ja täiesti õigustatult. Just elavas esituses on selline muusika kõige põnevam. See pole kontsert, kus silmi kinni hoides uneleda, huvitav on jälgida meeste ekstaatilist väljendusviisi  ja seda, kuidas Eplik oma tehnikaga mässab. Äge kooskõla, mis muud!

http://www.youtube.com/watch?v=WtKVawfumpw&feature=related