Kristjan Randalu "Enter Denter" (2010) ja "Desde Manhattan" (2009)
Eelmise aasta "Klaaspärlimäng" festivaliks valminud kava on elavas esituses uuel heliplaadil - Kristjan Randalu, Tartu Ülikooli aula valgel "Steinway" klaveril ja Tallinna Kammerorkester. Kontserdi esimeses osas esitatakse Randalu Londonis 2002. aastal komponeeritud neljaosaline programmiline süit "Nach dem Anfang vom Ende" ("Pärast lõpu algust"). Teose kirjutamist on Randalu sõnul mõjutanud kindlasti asjaolu, et ta oli esmakordeslt pikemalt võõrsil ja tegemist on muusikaga, millel on konkreetne seos juhtumitega autori elus.
Niisamuti oli see Randalu jaoks esmakordne katsetus kirjutada keelpillidele, ühendades need improvisatoorse klaveriga. Esimese osa "Der Weg weg"("Äramineku tee") annab tooni vasardav "do"- noot, mis kestab kogu osa vältel - pikk teekond, meeldetuletus olnust, ehk isegi hirm tundmatuse ees. "Psühholoogiline põnevik" jätkub ka teises ja kolmandas osas, laiaspektrilise dünaamika, ärevate harmooniate ning aktiivsete rütmifaktuuridega ärevust ja pinevust kruvivale muusikale toob selguse ja leevenduse impressionistlik neljas osa "Regenbogen"("Vikerkaar"). Selgelt võib kujutada pastelsetes toonides vikerkaart, mis ilmub päikeses ja vihmas.
Publiku käteplaksutused teose lõpus mõjuvad justkui vihmapladin, kujutlusest saabki reaalsus kõlapildis. Tegelikult tähistab see kontserdi esimese osa lõppu.
Teine osa -"Enter Denter". "Maailma esmaettekanne", ütleks Randalu ise muigega. Töötlus Uno Naissoo "Hiirejahist" on veel lõbusam kuulata, kui teada, et üle-eelmisel talvel metsatalus "Entel - Tenteli" seadeid kirjutades pidas helilooja tõepoolest sügisel majja kolinud hiirtele jahti. Arvatavasti tuntuim laste unelaul, Eino Tambergi "Karumõmmi unelaul" saab täiesti uue tähenduse - õhuline klaverisoolo on kui kirgas unenägu, millest vilgas "mesimummu-teema" äratab. See teos on juba originaalis niivõrd geniaalne, Randalu orkestratsioonil jääb vaid üle toetada kõrvupaitavaid harmooniaid.
Ülo Vinteri "Pipi Pikksukk" on tantsuline ja kaasahaarav, kuid variatsioonid, kus klaver üksi teemat töötleb, on sügavalt mõtlikud, justkui tahaks avada selle krutskitüdruku hella poolust. "Nuku hällilaulu" oli aga Randalu valinud just oma täiusliku lihtsuse pärast ja austades seda lihtsust, ongi ta mänginud seda "jazzimehe moodi" lihtsalt.
"Entel- Tenteli" teema lõpetab Kustas Kikerpuu "Võilill" - siin on aimata Jaan Räätsa orkestratsioonitunni mõjusid. Orkestrantidel on, mida mängida ja kõladki on ühele sõjakale umbrohule sobivalt kakofoonilised.
See, et Kristjan Randalu klaverimäng on meisterlik ja tehniliselt perfektne, on teada ja maailmakonkurrentsis arvatavasti elementaarne, heameelt teeb muusiku uus pale - võime kirjutada mitmekülgset muusikat orkestrile, segades omavahel klassika ja jazzmuusika kõlad. Randalu sõnul on koostöö Tallinna Kammerorkestriga ja saadud kogemus viinud teda muusikas sammukese enda olemusele ligemale. Kuulajana ja kõrvaltvaatajana tahaks loota, et see samm on seotud just heliloominguga suuremas plaanis.
Aplaus ei taha lõppeda. Lisaloona kõlab Randalu haarav versioon rahvalaulust "Igaühel oma pill", seekord pealkirja all "Igaühel oma klaver ja orkester".
Juba seepärast tasub Kristajan Randalu ja Tallinna Kammerorkestri kontserdile minna, et näha publiku ja esinejate rõõmsaid nägusid, kui tuttav teema algab ja tundub, et paljud tahaksid laulda kaasa: "Pill-pill-pill tirilillil..."
Kristjan Randalu "Desde Manhattan" (2009)
Pole mõtet üritada seda muusikalist eklektikat määratleda - Randalu ansambel justkui mängiks iseendale, nautides musitseerimist kõrgemal tasemel, neid ei piira ei stiilid, aeg ega ruum.
Esimene pala Randalult, "Rignana", mõjub unistuslikuna. Justkui romanss, kus klaver ja tshello maalivad pilti ühest Itaalia külakesest. Teema on nii kaasakiskuv, laulev ja hetkel, kui bänd vaikib ning mängima jääb vaid klaver, varieerides teemat nii puhta ja helgena, on tunne, justkui astuksid ise neid Rignana teid mööda. See klaveri "sotto voce" - vaikne hääl, ongi justkui selle pala tuum - tasane mõtiskelu, elamine hetkes.
Sarnane meeleolu kordub Randalu palas "Stiller Beobachter"- jutustus vaiksest kõrvaltvaatajast, kes astub välja üldisest saginast, et näha maailma teise nurga alt. Et süveneda iseenesesse.Taas nõtke ja meeldejääv meloodiajoonis, need kaks pala suudavad luua kujutelmi ja sobiksid suurepäraselt filmimuusikaks.
Aga see ei ole mitte ainult plaat unistajatele. Kaugel sellest. Randalu muusikalist täpsust, teravust, mõistlikkust arvestades, ei satu te tema muusikas arvatavasti iial hetkele, kui muusika muutub liialt magusaks. Isegi tundeline pala säilitab oma kainuse ja vormitäpsuse.
Ses suhtes võiks Randalut võrrelda Ravel'iga - viljeledes romantilist ja impressionistlikku muusikat, mis omakorda rajas teed jazzile, armastas ta ometi klassikalise muusika ranget vormi ja täpsust. Randalu mitmekülgsus teebki temast nii huvitava muusiku, kelle mängulaadi on raske määratleda - kord on ta kohati lausa puritaanlik, siis jälle vaba ja tundeline.
Tema palas "Hinken" avaldub suurepäraselt pianisti haritus, tehniline täiuslikkus ja matemaatiline mõtlemine.
Võime mängida keerulistes taktimõõtudes parema käega üht teemat ja vasakuga samaaegselt teist, kusjuures mõlemad on võrdselt huvitavad ja loogilised - seda ei suuda just paljud pianistid.
Märkimist vajavad muidugi ka teised muusikud, kes väljendusrikkuse poolest Randaluga võrdsed - trummar Bodek Janke, kellega seob Randalut 20-aastane sõprus ja muusikategemine. Esmapilgul kahe äärmusena tunduvad - esteetiline Randalu ja boheemlik Janke, täiendavad teineteist suurepäraselt. Isegi, kui kohati on kuulda kahe vastandi muusikalisi "sõnelusi", siis ometi respekteerivad nad teineteist - Randalu lugudes on trummar väärikas saatja, kuid oma lugudes näitab ta kogu oma värvigammat, esinedes kui soolomuusik, kel on palju öelda ja kõvasti. Oma sõjakas loos “Trust “sajatab ta midagi poolakeelset, jätkates tõrelevalt peale Randalu voolavalt sillerdavat pala.
Bodeki keerulisim kompositsioon on lihtsa pealkirjaga "Folksong". See "rahvaste laul" käib läbi nii mitmed muusikakultuurid ja stiilid, et silme ees läheb kirjuks. Alles kõlab balkanipärane teema, kui juba mängib klaver salsat, tshello tsiteerib Sonny Rollinsi "Oleo'd" ja kui ollakse jõudnud klubilikku õhkkonda, siis üllatab keset rütmide hullust tasane hetk bassisoologa, hõrgu klaveri saatel. Justkui kurbus haaraks sind keset pidu.
Kolmas mees, kes plaadil vaimustab, on saksa päritolu tshellist Stephan Braun. Tema justkui pehmendab Randalu - Janke "intriige" oma uskumatu pillikäsitlusega. Kord laulab ta nagu viiul, siis gruuvib nagu elektrikitarr. Tema soolod on julged ja lennukad, tundub justkui tema võimed tshellol on piirideta.
Lepliku saatjarolli on võtnud hispaanlane Antonio Miguel kontrabassil. Tema "ütlemised" on maitsekad ja delikaatsed.
Viimane pala plaadil, Janke "Teraz", rõhutab idamaisust tabladega esiplaanil ja peenikese naishäälega, Randalu pärlendav klaverimäng idamaise mediteeriva monotoonsuse taustal mõjub justkui vihm kõrbes - imelise, jahutava ja toitvana.
See plaat on täiuslik oma mitmekülgsuses, Kristjanile jääb üle vaid soovida, et kui ta kunagi peaks väsima sellest lõpuni lihvitud täiuslikkusest, oleks tal julgust pöörduda tagasi algusesse ja proovida midagi väliselt tõeliselt lihtsat - kasvõi kirjutada lastelaulu - et avastada lihtsuse sügavamaid sisusid. Nii mõttes kui helis.
http://www.youtube.com/watch?v=7paOOpaPkQ4
Comments
Post a Comment