Maian Kärmas "Õnneleid" (2010)

"Armastatud publik, täna esineb teile
suurim kõigist tolvanitest, patustest...
Läbi leegitseva rõnga sööstab ta
Ja siis kaelamurdja kombel maabub
Teie jalge alla..."

Nii laulab habras Maian Kärmas oma õrna hääle kõige jõulisema hingetõmbega uue albumi endakirjutatud "Klounilugu". Selline tekst paneb mõtlema, et ehk on selle välise õrnuse taga hoopis üks meeletult julge, intelligentne ja avatud noor naine.
 
Maian, kui palju on publikut, kelle ees oma isiklike, tundlike tekstide ja muusikaga lõpuni avatud olla? Kas selliseks eneseavalduseks on vaja end kuidagi ületada?

Ei ole vaja ületada. See on vist kõige orgaanilisem ja avatum olemine, mida oskan kogeda. Argielus oleme natuke nagu nurka aetud loomakesed, kes kasvatavad endale kesta ümber. Mingi maski. Maski mõlemale poole kuhjub tunde- ja mõtteprahti. Ja siis oleks vaja turvalist pilu sinna maski. Kanalit. Muusika, tekst, laul, mis iganes kunstivorm, võib saada selleks. Veider võrdlus, aga kirjutades ja lauldes on selline vabanemise tunne, nagu oleks terve päeva nõgisena kivisütt keldrisse visanud ja siis lõpuks saad sooja sauna ja pärast magama puhaste linade vahele. Seda tunnet igatseb ju igaüks.

Su laulude kõlapildi kujundamisel aitavad Sind suurepärased muusikud, aga Su eriliselt poeetilised, samas terased ja ausad tekstid sünnivad vaid Sinus eneses. Kas see lüürika võib olla pärit Su poolatarist ema poolt? Kes on Su eeskujud luules?
Meie ema on ääretult hea keeleandega inimene. Väga vaimukas naine, kelles on rohkem lüürikat ja mängulisust kui ta julgeb ehk arvata. Aga eks ühe vanema avatud natuuri ja teise vaoshoituse piirimail sünnibki vajadus väljenduse järele, kus kõik öeldakse välja, aga seda tehakse sellises võtmes, et kuulajat ei koormata ja kedagi ei „paljastata“ lõpuni. Mingi diskreetsus peab alati jääma. Luule olen põhjalikumalt ette võtnud alles viimastel aastatel ja seega eeskujudena ei oskagi kedagi nimetada. Kadunud Andres Allanit loen üha uuesti. Viimati võlusid mind Triin Soometsa „Varjatud ained“ ja hetkel murran ennast läbi Ene Mihkelsoni kogumikust.

Kahtlemata on su hääletämber ja selle kasutamine omapärane, eristuv ja küllap oled kuulnud oma hääle kohta ka huvitavaid arvamusi. Mulle näiteks tuletab su hääl meelde üht merelindu...

Selle hääleasjaga olen, ausalt öeldes, alati endaga pisut riius olnud. Me ju teame, et ega siis hea laulja pole ainult see, kes viskab detsibelle ja helikõrgusi nagu varrukast, vaid see, kes lõpuks mõjub ka kuulajale. Ma ei ole kunagi julgenud ennast lauljaks nimetada. Just seepärast, et ei viska detsibelle ja helikõrgusi nagu varrukast. Viimastel aastatel olen aga pisut rahunenud ja mõistnud, et minu roll on pigem jutustaja, vahendaja roll. Nõnda ka raadios saateid tehes. Meie võimuses on pakkuda midagi kuulajale, aidata tal ärgata uude päeva, luua meeleolu, olla kaaslane. See teadmine teeb mind õnnelikuks.

Mis on jäänud Su eelmise plaadi "Tuigutuled"(2003) ja "Õnneleiu" vahelisse aega?
 Tagasi vaadates tundub, et kahe plaadi vahele on jäänud Mariaani süvik ja teekond Himaalaja jalamile. Paar aastat ei kirjutanud midagi. Ei laulnud ka. Ja see oli päris vastikult õõnes olemine. Siis aga sattusin tööle Vikerraadiosse ja see on üks parimaid asju, mis minu elus juhtunud on. Õnneks oli Ain Agan kogu aeg justkui tagalas valmis. Kui sain uuesti muusikal sabast kinni, siis ta julgustas edasi.

Sa oled öelnud, et kunstnik peab püstitama küsimuse - kas minu looming pakub võimalusi - midagi avastada, ehitada, parandada, tervendada, puhastada...Nii, et eneseväljendus peaks siiski olema vastutus kuulaja, vaataja ees, mitte ainult "kunst kunsti pärast"?
Kujutad ette, maailma teises otsas on üks mees, kes teeb muusikat. Mina, maailma siinses otsas kuulan tema plaate ja mul hakkab parem, julgem, selgem. Ja sellel mehel ei ole aimugi, et kuskil Eestis on keegi Maian, kellele see niimoodi mõjus. Minu jaoks on see ideaal. Kui me suudame oma muusikaga kasvõi ühelegi inimesele nõnda mõjuda, oleks meie ülesanne täidetud.

Su plaadil on kutsuv esikaas, rääkimata pealkirjast -"Õnneleid".Tundub, et tundlik natuur võib õnne leida vaid läbi enese kogemuste, tundmuste ja hõrkude hetkede, mis tulevad ja lähevad jälle. Õnn on "pinnavirved reas", "liivalaine lembe liug", nagu Sina laulad.
See õnneleid tähistab pigem mingit puhast vaimu meis kui otsest õnne otsingut. Õnn peitub tõesti hetkedes. Nende hetkede ilu äratundmises. Nimilaulus on kõik vana jäänud seljataha ja kõik uus on ees ning nende vahel on puhas hetk. Rabeleme ühest kohast teise, ühest suhtest teise, ühest elust teise. Aga kas nende vahel võetakse endale ka see hetk vaikust, mil puhastuda? Kõlab naiivne, aga kui on rahu ja saad lõpuks iseendaga paremini läbi, siis läheb eluke päris ladusaks.

Sind ootab Sõru Jazz.Kas mere ääres laulmine võiks Sulle eriliselt mõjuda?

Ma ei tea, mis mul vee ja randadega on, aga mere ääres võiks lõputult passida. Tekstid on ka neid täis. Kunagi käisin kevadeti, kui rannad olid veel inimtühjad, marsaga Vääna rannas paksu teki sees magamas. Lainete hääl ja kevadine päike. Nüüd saame siis Hiiumaal nii toredas kohas esineda.