Ain Agan ja Oleg Pissarenko "A2O" (2010)
Tartu Elleri muusikakooli rütmimuusika osakonna juhataja Pissarenko ja Viljandi Kultuuriakadeemia jazzipedagoog Agan on muusikas kaugel pedagoogilisusest, vabad teoreetilisest "targutamisest" helis. Impressionistlik muusika voolab sillerdavalt kui päiksesehelkides jõgi, plaadi kaanekujunduselgi on foto peegelduvast veest, lõpulooks Agana "Sügavaim jõgi". Seoseid sugulaselement H2O-ga küllaga.
Noorema kitarristi, Pissarenko lood on staatilisemad, meloodilised, püüdlevad harmoonia ja lihtsuse poole. Agana kompositsioonid veidi tunglevamad ja käänulisemad.Aga kärestikku selle duo voolamises pole.Tasane ja ühtlane vulin, ümin, meditatsioon, mille südameks on Pissarenko hüpnotiseeriv pala "WM"(woman-man), mis mõjub lausa mantrana. Kuuldavasti jutustabki see mehe ja naise tasakaalustavatest energiatest.
Metallkeelne akustiline kitarr ja elektrikitarr saavad sel plaadil läbi ilma intriigita, mahedat kuulamist jätkub nii süvamuusika austajatele kui ka kvaliteetmuusikat taustaks kuulavatele kõrvadele.
http://www.youtube.com/watch?v=jg48Sk6mIdI
Hedvigi intervjuu Ain Aganaga "Postimehes", oktoobris, 2009.
Ain Agan:"Kui ma teeksin festivali ainult oma lemmikutele tuginedes, istuksid saalis mina, Sibul ja veel paar hullu!"
Jazzkitarrist ja Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Ain Agan on üdini tagasihoidlik mees, keda sõbrad pidid tükk aega veenma, et 50-nda juubeli puhul väikese galakontserdi korraldamine pole tingimata edevuse näitaja.
"Kes mina olen?", küsib muusik talle omase vaikse madala häälega.
Proovime teada saada. Kohtume Viljandimaal, Vana-Karistes, Aini maakodus.
Ain, kas sa mäletad oma esimesi kitarre?
Päris esimese meisterdasin 6. klassis, lõikasin vineerist välja ja panin jõhvid peale. Eks ta kõveraks läks.
Tõsisema kitarri, Jaapani "Gibsoni" koopia ostsin 1982. aastal 1500 rubla eest, mis Leningradi turul vanemate kasvatatud kurkide müümisega teenisin.
Tore on Sind seal turul ette kujutada, eesmärk silmis säramas. Peale koolibändide, kus mängisid küll basskitarri, küll trumme tolleaegse beat-muusika saatel, peale poolelijäänud Elleri kooli ja hilisemaid progeroki katsetusi tuli ühel päeval täielik muutus muusikalises maailmavaates...
See juhtus, kui kuulsin duot Tiit Paulus - Lembit Saarsalu.Tiit Paulus andis esimese impulsi ja esimese kitarritunni, aga minu suureks õpetajaks sai saksofonist Arvo Pilliroog, kellega kohtusime 1984.aastal Eesti Raadio estraadiorkestris.Tema oli muusik, kes jäi ainsana peale proovi veel harjutama ja oma soolodega tööd tegema. Paljud ironiseerisid siis, et mees kirjutab oma soolosid välja. See oli tema töö iseendaga ja tema suhtumine on mulle eluks ajaks meelde jäänud. Ühel päeval tegi Arvo mulle ettepaneku, et võiks teha duot. Mina vastasin, et pean selleks veel aastaid harjutama. Tema teatas, et kuu aja pärast on mäng ja nüüd iga päev harjutamegi. Ühel päeval, kui ütlesin, et ma miskipärast ei saa proovi teha, nägin teda ainsal korral vihastamas.
Aga meie duo oli edukas, käisime isegi Pariisi jazzfestivalil esinemas.Viimane esinemine oli meil Karlsruhes 1993. aastal ja Pillirool oli selleks ajaks välja arenenud ajukasvaja, ometi mängis mees, nagu autopiloot, eksimusteta.
Tolleaja jazzmuusikud olid enamasti iseõppijad. Nii ka sina. Kuidas sa pedagoogina arvad, kas nüüdsel ajal on noortel kergem jazzialast haridust saada ja kuidas andekad inimesed üldse koolis püsivad?
Mina olen see vahepealne põlvkond, esimesed muusikud võisid siis juba saada väljamaal haridust - Urmas Lattikas, Tõnu Naissoo.Vanema põlvkonna muusikutel oli palju raskem, nemad kruttisid raadiost jazzijaama ja üritasid samal ajal noote kuulmise järgi kirja saada. Nüüd tarvitseb noorel raamatukokku minna ja noot on olemas.
Sel hetkel, kui mina tahtsin õppida, see mul ei õnnestunud - kukkusin kahel korral Otsa kooli katsetel läbi, ju ma siis olin nii vilets. See võttis õppimisehoogu maha. Nii olengi terve elu olnud iseõppija. Ma ei ole mingi geenius, paljud asjad olen saavutanud suure tööga. Mingil eluperioodil harjutasin 7-8 tundi päevas.
Mis puudutab aga andekaid õpilasi, siis nad tõepoolest ei lõpeta tihti kooli - neil tekib tööd, sel hetkel tundub, et kooli ei vajatagi enam. Mina ütlen õpilastele, et see neli aastat on ülilühike, aga väga oluline aeg, et korrigeerida baasteadmisi, ilma milleta on edaspidi raske.
Vaatamata koolikatsetel põrumistele oled sa tänaseks päevaks siiski Eesti jazzis suur nimi. Kunagi ütles Mihkel Raud, et ega ta pole Ain Agan, et oskaks korralikult lauljat saata.
Minu jaoks peab nimi midagi enamat tähendama. Näiteks et oled suutnud muuta maailma jazzmuusika ajalugu - oma saundi või muusikaga.
Eesti jazzmuusikutest pole keegi veel seda teinud.
Ei, aga kui meil oleks olnud sama lävepakk muu Euroopaga võrreldes, oleks nii mõnigi seda teha võinud.Helmut Aniko, näiteks - milline musikaalsus ja taju tal oli!
Tundub, et sa siiski oled suutnud muuta Eesti jazzhariduse ajalugu - sinu ja trompetist Aleksei Saksi poolt loodud MTÜ "Eesti Muusikaharidus" on välja andnud dvd-de seeria "Eesti improvisatsioonid" ja õpikud "Laula-mängi kaasa", teie tegevust toetas tänavu ka Kultuurkapital aastapreemiaga. Kas oled juba sellises eas, et tekib missioon Eesti jazzi arhiveerida, samas noortele õppematerjali pärandada?
Võib ka nii öelda. Kui näitasin jazzmuusika tudengitele katkeid Aniko, Pauluse ja Pilliroo esinemistest ja nad küsisid, et kes need mehed on, sain aru, et midagi tuleb ette võtta.Võimalus tuli mulle kätte, kui reklaamifirma omanik Aleksei Saks pakkus raha ja saime head ideed teostada.
Suur tänu ka Kultuurkapitalile, tänu kellele on üldse paljud jazzmuusikud oma plaate saanud salvestada .Enamjaolt tähendab plaadi tegemine instrumentalistile pikka järelmaksugraafikut. Samuti ei oleks ma saanud neid asju teha ilma Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia toetuseta.
Kuidas üldse on selle Eesti jazzi toetamisega? Riiklikul tasandil mõistetakse, et klassika on suur kunst ja pärimusmuusika jälle täitsa meie oma asi, mis vajab toetamist, aga jazz, kas see on üldse Eesti asi? Selle väärtust mõistavad vist objektiivselt ainult need, kes ise jazzist lugu peavad. Samas mujal põhjamaades toetatakse jazzartiste, et need saaksid end maailmas teostada ja ka oma maale au tuua.
Jazz on improvisatsiooniline muusika ja kunstiliik omaette. Soomes muutus asi siis, kui esimesed muusikud said välismaal jazzihariduse. Meie jõuame ehk lohiseval sammul kunagi sinna järele. Aga juba praegu on suhtumine paranenud - meil on Eesti jazziliit, meist ei saa enam mööda vaadata. Mis on kunst, see on muidugi subjektiivne - minu jaoks on kunst ka see, kui Jaak Tuksam laulab taluõuel oma laule.
Sul on 2005. aastal koos Filharmoonia Kammerorkestriga tehtud suurepärane plaat.
Jah, mulle ka meeldib see aura, mis sellel muusikal on. Öeldakse, et muusik on vanaks jäänud, kui tahab orkestriga plaati teha.
Mina küll end vanana ei tunne, järjest nooremana, hoopis.
Sinu energiast annab tunnistust ka noor kitarrifestival, mida Viljandis oma meeskonnaga korraldad. Kas mõtled ka kava kokku pannes, kuidas publikut saalidesse meelitada või lähtud ainult oma maitsest?
Publikurekord ei ole mulle oluline. Me ei saa mõelda, et kas see müüb või ei. Selge see, et kui teeksin festivali ainult oma lemmikutele tuginedes, siis istuksid saalis mina, Sibul ja veel paar hullu. Aga teise äärmusesse ka ei lähe. Tähtis, et muusika oleks hariv ja intrigeeriv.
Sel samal festivalil esitlesid oma viimast plaati "Pictures", mis sündis koostöös soome kitarristi Teemu Viinikainen'iga.
Kuidas plaati kuulates aru saada, kumb teist soolot mängib ja kas soomlasega on kergem musitseerida kui näiteks argentiinlasega?
Plaadil on kirjas - Ain Agan mängib paremas kanalis. Mitte et ma end oleksin palunud paremasse kanalisse panna.Vasakust kanalist kostab ikka vingemaid soolosid, Teemu on ülihea kitarrist. Aga eks soomlasega on kergem suhelda juba keele tõttu.Sarnane loodus, kliima, saun, hümn...jah, kõik see lähendab, kuigi, eks lõpuks sõltub kõik muusikalisest klapist.
Comments
Post a Comment