Siiri Sisask "11" (2009)

 Siiri, Sa üllatad oma uue plaadiga eelkõige seetõttu, et esitajaks oled Sina üksinda klaveril. Eks oled olnud alati julge, aga kas seekord pead vastu haritud interpreetide ja eelarvamustega muusikateoreetikute hinnangud?

    Hinnata võib nii ja naa, pidades silmas üht ja teist. Kui luuletaja oma luuletust ise esitab, on see kindlasti  midagi muud kui näitleja esitus. Näitleja paneb omad rõhud jne, mida luuletaja ise esile võib-olla ei tõstakski. Mida ma siis kurja tegin, et muusikateoreetikute hinnanguid kartma peaksin? Esitasin ju lihtsalt oma lugusid ise.

    Oled öelnud, et keegi ei saada Sind nii, nagu Sa ise. Et eelmise plaadi puhul
    tundsid, justkui muusikud oleks jätnud Su üksi ja seadnud Su laulud
    selliseks, et Sa ise end oma lauludes enam ära ei tundnud...
 
 Jah, ise saadan ma oma asju minu nägemusele oma lauludest kõige vastavamalt. Koostöös muusikutega on tulnud ette küll, kus ma enam oma lugusid minu jaoks õige energiaga laulda ei saa. Kuid on olnud ka väga huvitavaid ja lennukaid arranzeeringuid.


    Kas üksinduses ja vaikuses elamine ongi ehk viinud Sind selle olemuslikuna
    tunduva muusikani - muusikani Sinus eneses, minimalistliku, maskideta,   seadmata ja Sulle tundub, et tahad kuulajani tuua selle alastuse?
  
Ma arvan, et loominguks peab iga kunstnik saama olla nii üksi kui vaikuses. Mulle on oluline, et ma saaksin süveneda, see on nagu meditatsioon, mida tehakse omaette. Ma ei püüa konkreetselt midagi, kõik tuleb iseenesest. Kuulajani toon asjad, mis on võtnud vormi.

   Nendes klaveripalades on mõjutusi klassikalisest muusikast ja samas folgist
    ning rahvalauludest, tundub, justnagu oleks kõik lood üks ja seesama
    laul. Ometigi on teemad väga erinevad - "Liidi kirjast 1944" kuni
    Kariibi mere indiaanlasteni välja. Kui pika aja jooksul oled neid muljeid
    kogunud ja kas need on kõik isiklikud mälupildid?

 Ma kuulan haruharva muusikat, peaaegu üldse mitte, seetõttu ma ei tea enam, kes või mis on mind muusikaliselt mõjutanud. Küll aga mõjutavad mind kohad, kus käin ja tegemised, mis teen. Jah, kindlasti on mu laulud ja lood isiklikud mälupildid ja kogetu. "Liidi kiri 1944" on sündinud kirjast, mille leidsin oma talust, milles ma praegu elan. Kolides maale ja remonti tehes leidsin tapeedi vahelt kirja. Kiri oli ümbrikus, kuid lahti tehtud ja ilmselt ka loetud. Seal kirjas seisid mitmed konkreetsed asjad ja õhustik, mida olen ka oma luuletuses välja toonud. Või siis Kuna indiaanlased - konkreetne juhtum reisilt Kariibi mere äärde. Üldiselt on äsjailmunud plaadi lood tekkinud mul kahe viimase aasta jooksul.


 Kellena Sa end nüüd kõige enam ise määratled - näitleja, muusiku, laulja,
    helilooja, klaverimängijana või on need olemised kõik osa Sinu väljendusest ja
    eneseotsingutest?

    Ma ei määratle ennast. Mina olen mina. Ma ei mõtle kunagi, et olen laulja või muusik või kes. Elu ise toob palju võimalusi ja ka katsumusi,  olla ja muutuda sisemiselt, eneseotsing on mu eesmärkidest püüdlusena ära kadunud.

  Plaadi nimi on "11", kaanel on vanaaegse kella sihverplaat, mis näitab
 ühtteist. Ühtlasi on see Su üheteistkümnes väljaanne Su loomingust, kuhu kuuluvad peale plaatide ka lasteraamat ja dvd. Selle arvul paistab olevat Sinu jaoks rohkelt tähendusi. Või seostub see kuidagi hoopis "üksteisega"?

    Selles mõttes on see number tõesti minu jaoks tähenduslik, et juhus leidis ka muid seoseid. Võib-olla on kõikide asjadega nii, et alati on muidki märke kui oskad vaadata. Kuid nimi "11" plaadile tulenes me köögi kellast, mis oli kelll 11 seisma jäänud ja vaikseks, ning millest ka nimilugu sündis.  "11" on, jah,  aga ka "üksteist", kuid see kõik on lõpuks lõpmatus. Aeg kulgeb, inimesed kulgevad - läbi aja ja aeg neist läbi, ajades üht ja teist siin elus ning mõjutades üksteist.

  Viimasel ajal hoiad vist teadlikult eemale seltskonnast,
  meelelahutusajakirjandusest ja eelistad eraldatust, segamatust ka
  üldiselt, nüüd väljendub Su jõuline üksi hakkamasaamise vajadus ja võime ka
  muusikas?
  
Jah, ma hindan väga aega, mida saan enda ja oma lähedaste jaoks kasutada.

   Kas üksindus pole mitte ühe "otsija" tõeline leid - peale arvukaid
   inimsuhteid, peale armastust ja selle kadumist, peale lõputut leidmise ja
   kaotamise väsimust ? Kas pole mitte nii, et ka teise inimese kõrval oleme me
   ikkagi üksi ja lõpuks polegi see nii kurb?

Üksinduse taipamine on jah paljudele keeruline ja tundub kurblik, kuid samas elame vaid üksi oma nahas, sellest saab aru igaüks. Suhtleme oma arvukaid suhteid, räägime miljoneid sõnu, otsime elus tuge ja sõprust. Vaid mõistes iga inimese üksildust ja haprust kõiges selles, mis maailm pakub, ootab ja loodab inimesest, saad olla tõeline sõber.

   "Ma olen teel oma koju, laulad Sa. Kas see Sinu hinge kodu on päris valmis
    või ikka ja alati kujundamisel?


    Elu kujundab.

http://www.youtube.com/watch?v=STeFECVyF7w